Tundus, et eile õhtul täitus minu kannatuste karikas…. mul ei olnud õigus. Täna hommikul täitus hoopis!
Rullisin hommikukohvi kõrvale instagrami ja ette rullus muna tõstmise korvi reklaam, ei kõla kuidagi sündsusetu asjana enne munadepühi, kuid see oligi meeste munandite push up…..
Jah, nüüd on mõõt täis, ausalt. Järgmisel nädalal ei pista ma oma nina väga kaugele ning tegelen endale meelepärase tööga, kasvuhoone, põllu, loomade-lindude (meile on tulemas 24. aprillil 30 broileritibu ja 20 munakanatibu), lillepeenarde tegemisega ja perega, hingan värsket õhku, küpsetan, värvime mune jne.
Eesmaspäeval on üks koosolek, ma ei ole koosolekute inimene, ma üritan tulihingeliselt neist hoiduda, kuid see on täitsa minu teema ja ma lihtsalt PEAN seal osalema ning ma loodan, et see on pigem meeldiv ettevõtmine. See on seotud toiduga ja toitu ma armastan. Peab ju olema meeldiv? 🙂
Mulle meeldivad inimesed, kes suudavad enda üle naerda, mitte halvustavalt, ma pean silmas tervet eneseirooniat.
Mulle meeldib enda üle ka naerda. Minu arvates on see täiesti terve enesehinnangu tunnus. Miskipärast peavad seda paljud hoopis sitaks enesehinnanguks…. Ma oskan väga hästi ka teiste üle naerda, kuid ma arvan, et kõik ei seisa nii kindlalt ning ma siis pigem hoidun riivamast ja ei hakka üldse torkima. Loogiline?
Teine asi mida ma olen märganud, et kui sa oled hea ja avatud, siis peetakse sind naiivseks, rumalakeseks. Minus on ka mitu poolt ja mind ei huvita käia päevast päeva ringi selle ärapanemise maskiga, paljud inimesed isegi ei märka kui okkalised nad tegelikult on. Mina tunnen, et see ärapanemine väsitab mind. Little bitch…. Sest ma jõuan ikka sinnani, et kui inimene on väga bitch teisele, siis ta on ise õnnetu, lämbumas, sõlmes, mida ma teist ikke tambin. Ma hoian lihtsalt eemale, minu väljast eemale.
Ja see viib jälle selleni, et ju ma siis sobingi siia maale…. Maal, loomad-linnud, ju ta ei jaga ikka mitte kui midagi sellest säravast linnaelust, moodsatest asjadest….. Eestlased kallid, arenege! Need kastid, kastid, kastid.
Olete te vahel märganud, et mõni inimene, kes näib esmatutvumisel füüsiliselt kena (nö vastab nõuetele), muutub ajaga järjest koledamaks teie silmis? See on see, mis ma ikka räägin, et iseloom tuleb inimesel alati näkku, sisemine tuleb välja.
Ja mõni, kes ei ole füüsiliselt standardne ja ei vasta peentele nõuetele, muutub ajaga, mil te õpite teda rohkem tundma, järjest rabavamaks, ilusamaks ja ägedamaks?
Sel nädalal sai selgeks, et ainult loll raiub mingit absoluutset tõde.
Aga aia juttu ka – istutasin tomatid kasvuhoonesse juba aprilli esimesel nädalal, nagu ikka hurjutati, et ei lähe kasvama, külmuvad ära ja mida kõike. Ei juhtunud midagi! Ilusti on juurdunud ja kenasti lopsakad. Loomulikult soojustasin ma neid kattelooriga siit-sealt, sest ühel ööl oli meil külma nt -7 kraadi.
Aga ma lähen ära õue, töö ootab! Ilusat pühapäeva!
