Kuidas teil läheb? Ma olen igatsenud siia. Kui ma olen jälle võtnud lehe lahti, et midagi paberile panna, siis olen aga kuidagi sõnatu. Midagi tule minust välja. Vähemalt siin.
Töiselt on väga väga palju pingeid, on palju negatiivset, kuid on ka palju positiivset. Sellel ma väga peatuda ei taha, mitte veel, mitte enne kui vesi on selge.
Kodus on aga kõik hästi! Kasvuhoone on küll minu kiirete tõttu mõnusalt lokkav rohelus, kuid tomatit saab ikka ka! 🙂
Kõrvitsaid ei ole jõudnud ma vaadata, silmanurgast ainult nägin, et õitsevad.
Mul on taas mõned kitsedega seotud müüdid, mis vajavad kummutamist.
Esiteks see, et kitsed ei suuda seedida terasid, pidavat ainult jahu sööma.
See EI OLE nii. Kitsede organism suudab väga kenasti teradega hakkama saada. Nad on mäletsejad, kui nad on tatsumisest ja nosimisest väsinud, viskavad nad endid kuhugi lötsakile ning hakkavad mäluma. Mäluvad, mäluvad, neelavad ja siis oksendavad selle varsti endale suhu tagasi ja mäluvad uuesti. Tundub, et neile pakub see tegevus rahuldust.
Teine müüt on see, et kits on hirmus kohaneja. Kindlasti mingi piirini, kuid ka temal on omad piirid. Toon näite. Meie Marti taheti enda kitsepreilidele kosja ning jutt oli, et Mart on paar päeva ketis, et kohaneks ning siis lastakse preilide sekka.
Tõde oli see, et Marti taheti ketitada lageda taeva all, täielikus üksinduses ja vihma käes terve pika kuu! Teised elavhinged ei pääsenud isegi ligi.
See ei ole normaalne, mulle pigem tundub, et taheti oma omakasupüüdlikkust välja vabandada. See on piinamine, mitte kitse kohanemine. Kits ON karjaloom ning võib olla vabaduses jah otsib ta üksi jäädes endale kellegi ligi, kuid nõnda vangistatuna see EI OLE normaalne.
Tõime Mardi tagasi koju. Kordan uuesti üle, et kits on karjaloom ning ta vajab enda karja. Kitsele ei meeldi ka väga vihm, vähemalt meil poevad nad vihma ajal pm alati lauta.
Tahtsin täna mummusid käia vaatamas, kuid ilm on selline vihmane ja ma kardan, et nad on natuke tõredad, eks vaatab õhtu poole.
Tegelikult on mul tõesti viimasel ajal tunne, et inimesed on ikka suht lollakad. Anna kannatust, ausalt! Ma ei taha kohe mitte sellest rääkida, sest siis tundub mulle, et ma langen ka sinna lollimutta. Aga ikka – anna kannatust! Vahel lööb ikka kesest vahtimist ja tekib põletav soov selliste jõusaalide järgi, kus trennitaks ka ajusid. No kasvõi natukene….
