Imeilusat kevadet 
Võrsed ja idud on taas jutuks tulnud, need tervislikud idud ja võrsed… need on tervislikud, kuni nad seda enam ei ole.
Jah, võrsed ja idud on vitamiinirikkad, ensüümiderohked ja sageli nimetatakse neid “elus toiduks”. Ja see kõik on õige.
Aga on üks oluline nüanss – see, kuidas neid tehakse.
Idandamine ja kasvatamine toimub soojas ja niiskes keskkonnas. See on ideaalne mitte ainult taimele… vaid ka bakteritele.
Näiteks Salmonella ja E. coli võivad olla juba seemne pinnal olemas ning kasvatamisel väga kiiresti paljuneda. Ja kuna idusid ja võrseid süüakse sageli toorelt, ei ole siin “kuumus teeb ohutuks” varianti.
Seetõttu ei soovitata neid sageli ka riskirühmadele, näiteks rasedatele.
Lisaks toodavad mõned taimed kasvufaasis looduslikke kaitseaineid. Väikeses koguses ei ole see probleem, kuid valesti töödeldes või suuremas koguses võivad need mõju avaldada.
Näiteks:
- kaunviljad (eriti punased aedoad) sisaldavad lektiine
- kartulivõrsed sisaldavad solaniini
- mõned seemned (nt lina, lutsern) võivad sisaldada väikestes kogustes tsüanogeenseid ühendeid
Kui kasvatamine läheb valesti – liiga niiske keskkond, halb õhutus või liiga pikk aeg – tekivad hallitus ja riknemine. Sellega kaasnevad mükotoksiinid ja seedetrakti häired.
Samuti mõjutavad riski temperatuur ja aeg.
Liiga soe või liiga pikk kasvatamine soodustab bakterite ja hallituse kasvu ning vähendab samal ajal toiteväärtust.
Mida tähendab „valesti kasvatamine“ praktikas?
seemneid ei loputata regulaarselt
kasutatakse ebapuhtaid anumaid või vett
idusid ja võrseid hoitakse liiga soojas
ei kasutata toiduks mõeldud seemneid
süüakse kahtlase lõhna või välimusega idusid või võrseid
Lihtne reegel: kui lõhn või välimus tekitab küsimusi, siis ei tasu neid süüa.
Mida see siis päriselt tähendab? Võrsed ja idud ei ole ohtlikud. Aga nende kasvatamine nõuab rohkem tähelepanu, teadmisi ja oskusi kui tavaline salat. Ja kui miski tundub kahtlane, siis see ei ole koht, kus riskida.
Idud on riskantsemad ja vajavad hoolt ja tähelepanu, kuna kasvavad niiskes keskkonnas ja süüakse toorelt.
Võrsed on üldiselt turvalisemad – need kasvavad mullas või substraadis ning tavaliselt ei sööda enam seemet.
Kokkuvõttes ei ole probleem võrsetes ega idudes endis. Oluline on keskkond, milles neid kasvatatakse.
Kui protsess on kontrolli all, on tegemist väärt toiduga. Kui mitte, võib risk olla täiesti reaalne.
Ja lõpuks… tervislik ei tähenda automaatselt ohutu. Sellepärast ei saa suhtuda sellesse nii, et “mis seal siis ikka”. Tervis on kallim kullast! Vajadusel tasub küsida teadjamatelt – küsija suu pihta ei lööda. 
Kas sina oled idusid või võrseid kodus kasvatanud?