Viimasel ajal tundub, et peaaegu iga teine kaalulanguse postitus, mida ma loen, jõuab lõpuks insuliinini.
Aga enne kui hakata arutama, kas kaalulangus taandub insuliinile, peab kõigepealt aru saama, mida insuliin üldse teeb. Miks keha ei lähe katki üleöö?
“Kui insuliin on kõrge, ei põle rasv.”
“Kui insuliin on madal, hakkab kaal langema.”
Kõlab loogiliselt.
Aga kas see on kogu tõde? Või on see vaid üks osa palju suuremast tervikust?
Kui sellest aru saada, muutub palju arusaadavamaks ka see, miks räägitakse insuliinist, eeldiabeedist, kaalulangusest ja isegi Ozempicust sageli ühes lauses.
Ma ei ole arst ega endokrinoloog.
Aga viimastel nädalatel olen püüdnud päriselt aru saada, kuidas insuliin, insuliiniresistentsus ja II tüüpi diabeet omavahel seotud on.
Mulle meeldib aru saada mitte ainult sellest, mis toimub, vaid ka sellest, miks see toimub.
Selle teema kohta on palju infot, aga lihtsaid selgitusi napib.
Seepärast panen kirja selle nii, nagu mina sellest täna aru saan. Kui see aitab ka kellelgi teisel tervikpilti paremini mõista, siis on postitus oma eesmärgi täitnud. See on teadlikult lihtsustatud selgitus. Meditsiin on alati nüansirikkam, aga vahel aitab just lihtsam pilt mõista, mis organismis üldse toimub.
Insuliin on hormoon. Ta on eluks hädavajalik.
Insuliini ülesanne on aidata glükoosil jõuda verest rakkudesse, kus seda kasutatakse energiaks.
Ilma insuliinita jääks glükoos verre.
Rakud jääksid aga energiast ilma.
Sellepärast toodab organism insuliini iga kord, kui veresuhkur pärast söömist tõuseb. See on täiesti normaalne.
Kujuta ette, et insuliin on nagu käskjalg. Ta läheb raku ukse taha ja ütleb: “Palun ava uks, glükoos tahab sisse tulla.”
Normaalses olukorras reageerib rakk kohe.
Uks avaneb.
Glükoos saab sisse.
Kõik toimib. Nii toimub see miljonites rakkudes iga päev.
Kuid miks mõni inimene peab tootma insuliini kaks või kolm korda rohkem kui teine?
Sellele eelneb tavaliselt pikk protsess.
Organism teeb seda, milleks ta on loodud, kui energiat on üle, salvestab ta selle.
Rasv ei kogune alati ainult sinna, kust me seda peeglist näeme.
Seda võib koguneda ka maksa, lihastesse ja elundite ümber. Just see võib hakata mõjutama seda, kui hästi rakud insuliinile reageerivad.
Mis juhtub siis edasi?
Just siin võib organismi ainevahetus muutuma hakata. Rakud ei reageeri enam insuliini signaalile nii hästi.
Ühest “palun ava uks” ei piisa enam.
Köhunääre peab saatma rohkem käskjalgu. See tähendab, et sama koguse glükoosi rakkudesse viimiseks on vaja rohkem insuliini kui
varem.
Seda nimetatakse insuliiniresistentsuseks.
Mida teeb kõhunääre?
Ta ei anna alla. Ta toodab lihtsalt rohkem insuliini. Ja veel rohkem.
Ja veel rohkem.
Mitte sellepärast, et insuliin oleks muutunud nõrgemaks. Vaid sellepärast, et rakud reageerivad talle järjest halvemini.
Aastaid võib veresuhkur olla täiesti normaalne. Mitte sellepärast, et kõik oleks korras. Vaid sellepärast, et kõhunääre teeb ületunde.
II tüüpi diabeet ei teki tavaliselt üleöö.
See kujuneb aastate jooksul.
Kõhunääre kompenseerib nii kaua, kuni ta suudab. Aga ka kõhunäärme võime rohkem insuliini toota ei ole lõputu.
Ühel hetkel ei jaksa ta enam vajalikku kogust insuliini toota.
Glükoos ei jõua enam piisavalt hästi rakkudesse.
Glükoos jääb verre. Veresuhkur tõuseb.
Ja alles siis diagnoositakse sageli II tüüpi diabeet.
Kõhunääre ei tooda rohkem insuliini sellepärast, et ta tahab.
Ta toodab rohkem insuliini sellepärast, et ta peab.
Probleem ei ole alguses selles, et organismis on insuliini liiga vähe.
Probleem on selles, et sama töö tegemiseks on vaja järjest rohkem insuliini.
Kõhunääre lihtsalt püüab olukorda kompenseerida.
Ja teeb seda sageli aastaid.
Ja just siin tuli minu jaoks “ahhaa”-hetk. Aga hoopis teise nurga alt.
Miks öeldakse, et juba 5–10% kaalulangus võib ainevahetust märgatavalt parandada?
Miks soovitatakse liikuda?
Miks räägitakse madalama süsivesikute sisaldusega toitumisest?
Miks kasutatakse mõnel juhul ravimeid nagu Ozempic?
Üks eesmärk on aidata rakkudel jälle paremini insuliinile reageerida, et kõhunääre ei peaks sama töö tegemiseks tootma järjest rohkem insuliini.
Ja võib-olla sellepärast räägitaksegi insuliinist täna nii palju.
Mitte sellepärast, et see oleks mingi “kolmanda planeedi saladus”.
Vaid sellepärast, et kui saad aru insuliinist, siis saad aru, et insuliin ei ole selle loo algus.
Ta on üks tähtis pusletükk kogu ainevahetuse loos.
Me arvame sageli, et kui diagnoosi ei ole, siis on kõik korras. Kõik on korras… kuniks enam ei ole.
Organism võib olla aastaid teinud ületunde, enne kui ta ütleb, et enam ei jaksa.
Võib-olla ongi ennetamine lõpuks lihtsam, kui see, et me ootame ära päeva, mil keha ütleb, et : “Ma ei jaksa enam.“