Plaanisin eile teha Tarte Tatin-i, kuid õuna asemel mõtlesin kasutada rabarberit. Asi kiskus nihu juba alguses ning tegin plaanides muudatuse, pudistasin kiiruga valmis muretaigna ning panin rabarberi suhkruga hauduma.
Nimelt selgus, et kanalas üks muna piiksub ning pidime tegema veel väikeseid ümberkorraldusi mammatraktori jaoks. Loomulikult unustasin rabarberi hauduma. Õnneks on mul multipott ning see naljalt põhja ei kõrveta, kuid kuidagi liiga tumedaks läks segu ikkagi. Lisasin värsket rabarberit ning ajas asja ära.
Plaanid puha sassis ning lihtsalt tainas ja rabarber tundusid kuivana, siis mõtlesin, et vahustan munavalge ja teen besee peale.
Nõnda sellest tuligi hoopis pisarateta pisarakook.
Vaja läheb 27cm läbimõõduga vormi jaoks:
3 dl jahu
1,5dl suhkrut
120g võid
1 muna
ja näpuotsaga soola
Lõikasin külma või kuubikuteks jahu, suhkru ja soola sisse, nõnda, et iga kuubikuke maandus jahusse. Peale lõin muna ning hakkisin noaga kõik ained segamini, nõnda, et lõpptulemus oli selline puru, mitte mass. Panin külmkappi tahenema. Seejärel pudistasin taigna vormi ning surusin õrnalt tainast lamedamaks. Eelküpseta tainast 200 kraadi juures 10 minutit.
Rabarberit on vaja umbes 7-8 väiksemat vart, koorisin, tükeldasin ning panin potti 1,5dl suhkruga ning ideaalsis kuumuta korraks läbi, nõnda, et mahl hakkab rabarberist eralduma ning tekib natuke siirupit, lase jahtuda.
Besee:
4 munavalget
2 dl suhkrut
Vahusta esiteks munavalge õrnaks vahuks ning hakka tasapisi lisama suhkrut. Vahusta nii kaua kuniks munavalgest on võimalik teravaid tippe moodustada ja võtab ilusa läike.
Eelküpsetasin põhja ning peale lisasin rabarberi ning munavalge. Küpsetasin kooki 120kraadi juures veel 1 tunni.
Meile maitses see mure-hapu-magus-õhuline kooslus, välja arvatud Oliverile. tema vitsutas enne munavalgevahust kõhu täis. Koogi peal rikkuvat just “see valge asi” maitse ära ja temale see kook küll ei maitse. Sellegi poolest oli kook söödud juba enne ööd.
Esimene koorunud tibu on meil ilus hele-hele kollane ning karvaste jalgadega kana (vähemalt hetkel tundub, et ei ole kukk).
Koorumine läks ilusti ning kana ja tibu tunnevad end hästi. (Ma nimelt elan alati igale koorumisele kogu hingest kaasa. Nad ei ole minu jaoks lihtsalt kanad ja lihtsalt tibud, vaid MINU kanad ja MINU tibud.)
Ps. Täna imetlesin taas maasikaid. No küll on alles ilusti kasvama läinud ning ma olen veel täiesti veendunud, et me suudame meil kogu põllumajanduse teema ehitada üles mahedana.
