Õhus on tunda juba sügist. Ööd on jahedad ning hommikul vara vara on maas paks udu.
Nunnunurk hakkab ka ilmet võtma. Meile nimelt meeldivad kõiksugu kõrvitsalised kohe hirmsasti ja ma katsun krahmata talveks kokku nii palju kui võimalik. Ainuke tõrvatilk meepotis on koledad mustad mardikad, kes proovivad teha minu suvikõrvitsatele kambakat, vitsutavad lehti ja õisi, konutavad ainult ühes kompostikastis ning eelistavad ainult suvikõrvitsat. Proovisin neid peletada rohelise seebi seguga, kuid tundub, et see vist maitseb neile, vähemaks neid küll jäänud ei ole. Tuleb midagi muud välja mõelda, ideid?
Remont on natukene edenenud, magamistoa lagi on tehtud, nüüd on vaja ainult värvida. Puidust tuli.
Uue duśśikabiini ostsime ka, õigemini natuke kasutatud, kuid väga heas korras ja 1/3 uue hinnast, majakesse sobib hästi. Nüüd tuleb siis hakata remontima ka duśśiruumi.
Mul on taas pöörelnud peas mõtted eelarvamustest ja oletustest, kuid ma otsustasin, et ma ei nuta ega peatu sellel teemal eriti. Lühidalt – see teema astus minu ellu siis, kui saime teise lapse ning mina, ettevõtjana, pidin minema väikese beebi kõrvalt tööle. Õigemini läksin otse töölt sünnitama ning suhteliselt kiiresti läksin beebiga tööle, ei ole meil mitte kunagi olnud mingeid abivägesid, hoidjaid ega kedagi, ainult mina ja mu mees. Igatahes olen ma elanud nö sellise graafiku järgi nagu mulle ja mu perele kõige paremini sobib, see ei näe välja nagu tavaliselt on harjutud nägema ja kogema, kuid see on minu elu ja mulle sobib see rütm. Tundub, et teistele, eriti eestlastele, on see teema, sest nende aju ei registreeri sellist pilti, milles mina elan. Eestis on minu arvates nii kinnistunud need mehe ja naise rollid, mehe ja naise tööd, üldse stereotüübid. Mulle tundub see nii võõrastav ning kuidagi iganenud. Kui inimesed ei kükitaks nende kinnistunud vaadete otsas nii põikpäiselt, siis oleks maailm palju ilusam! Mina elan aga umbes nii nagu Frida Kahlo ütles: “Ma maalin enda reaalsuse ise”. Vahel häirivad mind need eelarvamused ja oletused, kuid ainult siis, kui hakatakse minu eest minu aega planeerima ning topitakse enda õilsaid “teadmisi” ebaviisakalt nina alla. Sest ega ta nagunii midagi tee…. Aga see selleks.
Vahepeal pühkis meist meeletu äike üle. Võib olla kui ma ei oleks äikesekaarti nii pingsalt jõllitanud, siis ei oleks see nii hirmus tundunud. Aga ma jõllitasin ja kole oli. Õnneks on see nüüd möödas.
Vihm andis hetkeks järele, ma lähen toon aiast mõne spagetikõrvitsa. Nimelt on mul plaanis õhtuks valmistada spagetikõrvitsat ahjus.
Ilusat päeva!
