Täna on õues sügis, õhk ON külm, ei saa üle ega ümber, et varsti tulevad öökülmad.
See kurvastab natuke, sest alles nüüd on tomatid saanud hoo sisse ja annavad mõnusalt palju tomateid. Samuti kõrvitsad – nemad õitsevad samuti kuis jaksavad ning kõik taimed on väikeseid vilju täis. Kurb, kui see külm nüüd tuleks.
Kakatünn on maas, samuti elektrikaabel ning uus kilp on ka omal kohal. Nüüd on kõik ühendatud nagu kord ja kohus ja vähemalt nende asjadega on ühel pool.
Septembri lõpus on tulemas meile ka 2 utte, see annab mulle natuke veel aega teha ettevalmistusi. Teisalt taas ei pea ma mõtlema kanala kütte peale, sest nüüd on meil lambad olemas.
Lõpuks põdesime me ikka kõik selle kaktuskurgus-palavik-nohu haiguse läbi. Kuna mul aega põdeda ei olnud, pidin aitama kopajuhti kakatünni asjus ja see suures osas tähendas liguneda vihmas ja lõõtsuda tuule käes, siis sain nohu lõpetuseks endale ilusa ohatise huulele.
Ainult mina ja mu herpes.Tegin veel natuke pihlakasiirupit, hea talvel võtta kui köhad ja nohud on külas. Lihtne – 1 kg marju, 1 L vett ja 500g suhkrut. Hautasin vaiksel tulel, kuniks marjadest oli mahl väljas ja need muutusid heledaks. Sõelusin pudelitesse (eelnevalt kuumutatud, keedetud), tagurpidi ja siis jahedasse.
Mingil imelikul põhjusel on mul öösiti uni taas kaduma hakanud, ärkan natuke peale 1 ja uinun alles 4 ajal, et taas ärgata 6.30 ringis.
Midagi produktiivset sellisel kellaajal teha ei saa, seega hakkasin filme vaatama. Viimati olid käsil Monster ja Irdumine. Monster räägib sarimõrvarist, Aileen Wuornosest.
Hakkasin mõtlema, et kuigi ühele antakse rohkem ja teisele vähem, ühe tee on siledam, teisel taas konarlikum, ometigi mõõdetakse meid sama puuga. Ei, ma ei õigusta. Kahju hakkas ikkagi, hale hakkas. Talle ju tegelikult ei antudki võimalust, neid lihtsalt ei olnud. Ta ei saanudki seda mängu võita, sest ta sai kõige nirumad kaardid.
Mitte keegi ei märka, elame oma elu, omas mullis ja pigistame silmad kinni. Teame, et kuskil toimub midagi koledat, kuid parem on sellele mitte mõelda, mitte sekkuda. Kuskil on palju palju väikeseid hingesid, kelle elu muutub pöördumatult ning me ei saa midagi teha või ei tee.
Aileen ei saanud tunda armastust, väike laps, kes peaks saama toetuda oma perekonnale, kodu, kus peaks olema turvaline, oligi midagi muud. Aileeni vanaisa oli vägivaldne ning kasutas väikest last seksuaalselt ära. Väike hing oli täiesti üksi kogu selle koledusega. Ta oli 13, kui ta ennast juba müüs.
Teda märgati alles siis, kui ta oli saatnud korda midagi jubedat.
Teine film, Irdumine, räägib kooliõpetajast, samuti keerulise saatusega.
Igatahes hakkasin ma mõtlema, et kõige tähtsam lihtsalt on kokkuhoidev perekond ning nende tugi, perekond on tugivõrk, kes usub sinusse ning sinu tegemistesse, annab adekvaatset nõu jne. Pere, lähedased inimesed, annavad tuule tiibadesse.
Kui see töötab sinu vastu, siis on raske või suisa võimatu ka kõrgemalt lennata. Kui mitte keegi sinusse ei usu, siis on raske ka endasse uskuda. Kurb. Kui palju noori on nõnda hukka saanud.
Tugev eneseteadvus päästab? Kõva töö, et see saavutada. Kuidas seda saavutada, kui tundub, et terve maailm on sinu vastu?
Ma arvan, et me peaksime märkama teineteist rohkem ning võimalusel ulatama abikäe või lihtsalt hea sõnaga toetama.
See ju ei ole nii keeruline?
