Minu kaasa ütles aknast välja vaadates, et: “näe, hiir jookseb.” Mina, kellele meeldib nii hirmsasti kõik looduses toimuv, kargasin püsti ja kiirustasin ruttu akna juurde. Sekund hiljem jooksis hiirele järele väikene valge vorst, nirk.
Olime mõlemad hetkeks sõnatud, sest aju ei suutnud kohe registreerida seda mida just nägime, kuid siis jõudis minu teadvusse, et see väike vorst võib olla üks väike kole konn ning palju paha teha.
Jooksin koeraga välja ning suundusin otse sinna oksahunniku juurde kuhu nägin nirki ennist jooksvat. Vaatas teine mind sealt kartmatult okste vahelt oma nööbisilmadega ning imetillukese näokesega. Ma tean, et normaalne kanapidaja oleks haaranud esimesena labida ning sihtinud sellega nirki, kuid ju ma siis ei ole normaalne kanapidaja. Vaatasime nõnda tõtt omajagu, rääkisin nirgile mõne sõna juttu ning nirk vupsas oksahunnikusse.
Mõned hetked hiljem nägin nirki suundumas vana talli varemetesse, otse kanala kõrval. Jälle jooksin välja ning täitsa ilma labidata ning taas me vahtisime tõtt ning lugesin talle sõnad peale, rääkisin temaga veel mõned sõnad juttu ning tõin talle söögiks muna, söögu kõht täis.
Hiljem, kui vanem poeg koolist tuli üle põllu, siis ütles, et keegi valge vorstike oli talle vastu jooksnud.
Ju siis siirdus nirk parematele jahimaadele.
Sel korral jäid meie kanad puutumata.
PS. Tegelikult olen mina see hulluke, kes teeb kaupa ka rebastega. Praeguses kodus ei ole ma rebastega veel väga hästi tuttav, kuid eelmises kodus viisin ma talviti talle/neile aia taha süüa (konte või liha või lihtsalt toitu või mida meil siis parasjagu üle jäi), tänuks selle eest ei võtnud tema/nemad meie kanu ja jänkusid. Kui ma süüa ei jätnud, siis kadus kana või jänes, kui söök aga oli olemas, siis olid ka meie linnud/loomad puutumata.
Nirk on selline tillukene kiskja, ta on umbes 30cm pikk ning kergekene, 40-200gr. Nirk elab seal, kus leidub palju hiirlasi: põldudel, jäätmaadel, metsaservades, põhuhunnikutes ja heinakuhjades, kuid üksnes siis, kui ümbruses ei ole tema peamist toidukonkurenti kärpi. Hiiri kütib nirk nende urgudest, kus ta tänu oma väikesele kogule ja paindlikkusele lahedalt tegutseda saab. Sageli kasutab ta nende urge ka elukohana. Sööb ta ka muid elusolendeid: linde, mune, putukaid, vihmausse jne. Toidukülluse perioodil kogub ta toitu tagavaraks.
