Pildil on meie neiu Tutike II nuusutamas lilli. Tutikes(t)est on täitsa oma lugu rääkida. Tutike I ja Tutike II on minu vanema poja kanad, õigemini Tutike I oli. Kole kull tappis meie Tutike I ära, leinasime teda meeletult! Mõni kuu hiljem koorusid meil tibud ning üks tibudest oli täiesti identne meie Tutike I-ga! Absoluutne koopia! Iseloom, välimus, kõnnak, silmavaade, munad, hääl! Tutike muneb väikeseid rohelisi mune.
Ma lugesin mitmest erinevast blogist kuidas kollageeni söömine kortsud minema pühib ja tekkis tunne, et tahaks kaa….
Olen nüüd natuke üle nädala kollageeni söönud ja ma ei oleks iialgi uskunud, et ma sellise ajahüppe teen! Otse teismeikka kohe, ma ütlen! Minu näkku on tekkinud suisa 2 punni, milledel tundub olevat täiesti oma elu! Mh, haha….Midagi “nii suursugust” ei ole mu näos ammu ilutsenud! Ma enam ei taha kaa….. olla (nii) noor. Ma olen pigem vana edasi.
Lammas Robert hüppas täna üle aia ning kalpsas vabadusse. Minu mees nägi seda kõike köögiaknast pealt ning sosistas, et mingu ma nüüd HÄÄÄSTI rahulikult õue! “Ära jookse, ära jookse, rahuulikult!”
Ju tal on siis veel traumad sellest, kui me just lambad koju olime saanud ning Milla metsa põgenes, seda tsirkust saab lugeda siit. Igatahes on ta unustanud, et meie lambad ei lähe enam mitte kuhugi, on nad ennegi õues käinud ja tulevad ise sisse tagasi. Kellel leib, see valib ka muusika.
Lasime muidugi Robertil ringi kepselda ja kablutada, teine kohe nii hoolega kablutas, et võttis hingeldama.
Nädalavahetusel paneme aia püsti, siis saavad kõik määd õue. Plaanin neid vaikselt otsast pügama ka hakata. Kui kõik ilusti läheb, siis esiteks on plaanis viltimine selgeks saada.
Vot siis.
Ja siin on meie Tutike I, poja õlal.
