Nüüd ta tuleb, enam ei ole kahtlustki! Eilsed sookure igatsevad hõiked metsas ning soe vihm on selge märk! Nii äge!!
Lammas Sambla olen ma aga nõus ikka kuhugi ära kõrvaldama! Olgu öö või päev, päike või lumi, nii kui ta mind näeb, lööb lõõrid valla! MÄÄÄÄ, MÄÄÄÄ, PÄÄÄÄÄÄ, sama toon, sama noot ja kui ma ei reageeri, siis tuleb sealt MÄÄÄ-ÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄH, veeenitab seda nii pikalt kui saab, kuniks õhk saab otsa. Nüüd te kindlasti arvate, et võib olla on tal hoopis midagi viga? Ei ole. Tal on ees puhas vesi, terad või jahu, lakukivi, mineraalid, hein, aegajalt pakun leiba. Peaks ju piisama? Tervis on tal samuti korras.
Milla mää on selline madal ja mahe. Rahulik. Sambla mää on hüsteeriline. Väikese poisipõnni mää on…. siidine mhmmm, justkui vaikne mõmin. Plika mää on selge eeskujuliku lapse mää. Kõige väiksemad alles vist otsustavad keda järgida.
Aegajalt ma üllatun, kui (värvi)pime ma ikka olen või kergelt uduse silmaga. Ma mitte kunagi ei kastita teisi, ma ei oleta, et kui asjad on nii-naa või kellelgi on mingi x asi, siis ta kohe on selline ja tollene. Ma ei TEA ju tegelikult, sellepärast ei hakka ma ka oletama. Tegelikult, kui keegi ikka vägisi kuhugi kasti ronib, siis lasen ma tal seal rahus olla. Ma ei märka paljusid asju, mis tundub olevat määrava tähtsusega teiste jaoks. Ma lihtsalt ei märka. Minu jaoks ei ole oluline rass, vanus, sugu, sooline orientatsioon, mõõt, kaal, prillid, riided, auto, juuksed, näitlemisoskused vmi. jne. Kui ma selliseid asju ei märka, siis ei saa need ka mulle muljet avaldada või siis vastupidi. Kummalisel kombel kasvatan ma oma lapsi ka selles vaimus…. Ma õpetan neid vaatama mööda ebaolulistest asjadest ja märkama olulist.
Võib olla osaliselt sellepärast on meil ka kodus linnud ja loomad ja me elame metsas. On nii palju asju, mida me ei saa osta, kuid mis on hinnalisemad, kui ükskõik milline kallis asi/ese.
Ja ma mõistan, ma ei saa oma väärtuseid suruda teisele peale, see alge/tundlad/soodumus peab olema kuskil seal sees, vägisi ei tee midagi. Kui need väärtused lähevad teisest väga lahku, siis ma tolereerin seda teist, kuid enda aega väga välja ei käi (enam).
Ma sõidan vana VW-ga, 20 aastat vana. Äi, vana autohull, kinkis, ostis odavalt, tegi korda, meil maal hea, konks on, tugev mootor, odav pidada, sööb vähe jne. Kutsume seda öko-traktoriks, sest kord naabritest mööda sõites oletas naaber hääle järgi, et mingi traktor sõidab mööda, kuid olingi hoopis mina oma VW-ga. Diisel teeb häält.
Auto nagu auto ikka, pääseb punktist a punkti b. Ja kuna majapidamises oleks narr pidada 3 autot, siis kaalusime ja mõõtsime ning otsustasime, et meie autoparki jäävad alles väike pakikas ja öko-traktor. Loogiline, eks? Kulud kukkusid.
Aga… Inimesed hindavad sind asjade järgi. Olime paar päeva tagasi tankimas minu öko-traktorit, kui meie kõrvale vuras pooltuttav oma uhke maasturiga. Jah, ma nägin seda pilku, seal luges põlgus, üleolek ja mõru muie, no teate seda pilku kui vastane mõõdab sind peast varbani ja näos loeb, et pöhh, sul on sitem auto kui enne, vastast sust pole? Oi, inimloomus on nii lahe!
Et kinnitada enda üleolekut, võttis mees enesekindla liigutusega põuetaskust sigaretipaki ning läitis sigareti põlema, päästis suust esimese pilvekese (kaamera suunas) ning ohkas: ” ah, ostsin maad juurde…” Ma edasi enam ei kuulanud, mu abikaasa proovis teda suunata “ja-jah, mh-mh, tore” saatel natuke kaugemale tulearast kohast ning seda rõõmu oleks jätkunud kauemaks, kuid tanklasse saabusid juba uued kliendid ning me pidime lahkuma.
Ja nüüd on käes aeg, mil meie aknad näevad välja sellised nagu pildil, nende otselendude tõttu ikka. Eile sooritas juba esimene katselendur esimese lennu otse aknasse, jube ebameeldiv, talle kindlasti veel ebameeldivam.
