Meie kanad saavad praegu vabalt ringi käia. Neil on ka oma suur aed, millel võrk peal, kuid hetkel kolime me nende elamist teise kohta ja tänu sellele saavad nad vabalt kõndida.
Mulle meeldib kui loomad ja linnud saavad ennast hästi tunda ja olla õnnelikud, kuid täitsa vabalt ma neid ringi kõndima ka ei taha. Miks? Aga sellepärast, et mingil hetkel hakkas neile hirmsasti meeldima maja ukse taga hängimine, terve neidude kari oli meil siruli ukse taga, trepi peal pikali, jalad taeva poole ja muudkui päevitasid.
Peale seda rivi aga jäid ka ilusad kakahunnikud trepi peale ja see ei ole enam meeldiv.
Nende uus aed tuleb väga suur, nende aia sisse jääb osaliselt ka tihedat võsa, natuke põõsaid, murumaad ja üks looduslik “lohk”, kuhu koguneb aegajalt vesi (partidele mõeldes). Peaksid ilusti ära mahtuma.
Tegime eile poistega väikese jalutuskäigu ning hakkasin mõtlema, et täitsa aeda ma linde ikka ka ei saa paigutada, pean neid aegajalt jalutama laksma muu maa peale ka, sest nii hirmsasti on tigusid ja keegi muu ei hävita neid paremini kui pardid! Siis veeres mõte aga puukidele ja pärlikanasid ei saa ju ka täitsa kinni panna, sest nemad söövad jälle puuke heina seest!
No ja siis juba mõtlesin, et see ülejäänud kamp tahab ju ka välja ning kindlasti matkivad nad parte ja pärlikesi ning terve kambaga saavad hakkama tigude ja puukidega.
Panin kaalukausile teo- ja puugivaba õu või väike kaka trepil, siis pigem see esimene variant. Ega ma neid 100% lahti hoia, natukene ikka.
Teate te, et kanad vajavad tegevust! Vahel ikka küsitakse, miks kanad hakkavad kiusama teineteist, vahel suisa sööma! Vahel on see sellepärast, et neil on mingi aine puudus, kuid üldjuhul ikka sellepärast, et nad ei saa piisavalt palju liikuda ning neil ei ole tegevust. Mina anna neile terve kapsapea või terve suure kondi, kus liha natuke küljes või kõvaks läinud saia/leiva, et nad saaksid nokkida ja neil oleks tegevust.
