Nüüd, mil ma olen nisujuuretisega küpsetanud piisavalt kaua, tean kuidas ta käitub, kuidas millelegi reageerib ja panen siia täpse, no täpse-täpse… Ega ma väga kaalu ja mõõda, ma ikka tundega :), kuid siiski piisavalt täpse juhendi.
Nagu olen varemgi kirjutanud, siis jahud on niivõrd erinevad, et nt 1 kg ühte jahu ja 1 kg teist jahu ei pruugi olla teps võrdsed.
Miks ma rõhutan, et see on nisujuuretis? Sellepärast, et on väga lihtne teha rukkijuuretise põhjal sepikut, kuid mulle see ei maitse, sest see maitseb nagu leib, kuid minu eesmärk oli saada ikkagi mõnusalt mahe sepik. Samuti ei oma mulle tähtsust värvus, ei pea olema “valge”, vaid jahu kvaliteet on tähtis.
Olen ka rääkinud, et mina säilitan juuretisi sügavkülmas. Alati ma ei oota nende sulamiseni, vaid sulatan nad kausis soojas vees juuretist tehes.
Kui ma tahan teha nt 3-4 sepikut (oleneb taas vormist), siis lisan umbes 2 liitrit leiget vett ja nii palju jahu, et saan sellise paksu pannkoogitaigna moodi segu.
Ära unusta uut juuretist võtta!
Mina panen juuretise rätiku või kile alla.
Et näidata kui kiiresti läheb nisujuuretis käima, lisan paar fotot. Täna kasutasin alustamiseks Tammejuure talu jahu, seda kõige peenemat. Kogemus on näidanud, et seda tasub kasutada ainult umbes 50% ulatuses, sest miskipärast muudab ta sepiku hapuks. Ma lisan 50% Tammejuure jahu ja 50% nt poe jahu. Minu kõige eelistatum jahu on aga Loona talu nisujahu, see jahu on ideaalne juuretisele. Üritan ikkagi vältida rafineerituid jahusid ja üldse toiduaineid.
Selle ülemise pildi tegin 11.02
Selle pildi tegin kell 11.05
Selle 11.13
Selle 11.29
Ja selle kell 11.44
Saia juuretis on valmis siis, kui peal on õhuke kiht vedelikku, lõhn on värske, nisune. Sellise juuretisega tuleb hea mahe sepik, mitte hapu. Kui liiga kaua kääritada, siis tulebki hapu sepik.
Lisan soola, suhkrut ning osadena hakkan jahu lisama. Jahu tuleb lisada nii palju, et saab suht tavalise pärmitaigna moodi segu, kleepuva siiski. Kui rukkitaigna ma segan lihtsalt puulusikaga kokku, siis nisu armastab väänamist ja voltimist, seega voldin ja venitan ma taigent mõned minutid.
Määrin vormid võiga ning jagan taigna võrdselt vormidesse ja panen sooja kohta kerkima.
Sepikut mina ei silu märja käega, nagunii kerkib siledaks.
Kergitasin sepikuid täna 6 tundi. 250 kraadis olid 20 minutit ja teised 20 minutit olid 160 kraadis.
Hetkel lebavad rätiku all.
Ja sellised tulid. 🙂
Et saada head mahedat sepikut, ei tohi lasta juuretisel kaua käia. Mina sätin alati nõnda, et hommikul panen juuretise käima ja õhtul juba küpsetan. Oleneb täitsa jahust, kuid kui lasta üleöö käia, siis tuleb sepik liiga hapu.
Täiendan – olen nüüd teinud saia ka täitsa tavalisest poes müüdavast jahust ning isegi üleöö kerkides ei tule sai hapu.
Head proovimist! 😀
oi-oi-oi kui mõnus..kas saaks ühe viilukese..palun..