Alustasin kirjutamist ja alles siis märkasin, et klaviatuur on soome keele peal ja pühapäevast sai pm pahapäev. Ei, ei ole pahapäev, uimane päev küll, kuid mitte üldse paha.
Meie kass Musti kadumisest on nüüd üle aasta ja ma ootan teda ikka koju, leinama ma teda ei ole hakanud, sest ma ootan. Unedes tuleb ta mulle ikka külla aegajalt ja on olnud mitu mitu korda, kus ma ärkan teadmisega, et Musti tuli koju ja hakkan teda otsima.
Eile õhtul tõime koju uue kassi, samasuguse nagu Musti. Me ei valinud teda, vaid ta lihtsalt kõndis taas meie teele. Ma isegi ei teadnud milline meie uus kiisu välja näeb, igatahes näeb ta välja nagu Musti. Nimeks sai ta Muri.
Meie kits Milli oli tiine, selline riskirase. Emakas kippus viimases otsas pidevalt osaliselt välja vajuma. Mul jooksid öösiti õudusunenäod silme ees enne Milli poegimist, valmistusin raskeks poegimiseks ja emaka väljalangemiseks, lugesin materjale ja uurisin-puurisin mis tuleb teha jne. Reedel sõitis loomaarst nädalavahetuseks ära ja teate mida Milli otsustas sel nädalavahetusel just teha?
Poegida, mis muud.
Eile ööhakul hakkas trall pihta ja ega ma magada saanud. Ise ka ei uskunud, kuid Milli poegis põhimõtteliselt minutitega, kaksikud ja emakaga ei juhtnud midagi, platsenta väljutas ilusti ja hoolitseb ilusti oma titade eest. Igaks petteks andsin talle paar korda kaltsiumit juurde, oli teine ikkagi kuidagi läbi ja lässakil. Poiss ja tüdruk.
Poisist head pilti ei saanud, kuid eks jõuab. 🙂
Hommikul talitasin karja ära ja siis magasin veel tunnikese, päeval magasin ka tunnikese.
Kui ma siin mõned postitused tagasi lubasin suure suuga, et sööme kitsesid ja paneme magama meie erilised Jufo ja Brunilla, siis arvake mida? Midagi ei ole pannud, mõtlesime, et las nad siis elavad enda päevade lõpuni sellistena nagu nad on, ei oska mina olla ratsionaalne tootmise peale mõtlev egoist. Mardil võtame septembris munad maha, enne seda üritan saada ta kuhugi küla peale tsiksutama. Arst arvas, et parem kui külmem aeg on. Kui te teate kedagi, kellel kitsed ja kes püsivalt sokku karja ei taha, kuid järglasi tahavad, siis meil on üks puhas saane tõugu väga viljakas, tubli, sõbralik ja kena sokk laenata täitsa tasuta välja. Transpordi asjus saame ka abiks olla!
Homme alustan uues kohas. Minust tuleb ühe ilusa mõisa hing. 😀 Vastutusrikas töö ja ülimalt huvitav. Ma ei taha ikka tiitleid endale külge pookida, kuid mõisa edasine käekäik hakkab olenema suuremalt osalt minust.
Ja ma ei ole üldse jõudnud blogisse ja mitte üldse sellepärast, et midagi nagu ei ole juhtunud, vaid nii palju juhtub kõike ja ma pean seda kõike endast läbi laskma ja üldse on nii vahvaid ja ilusaid hetki, et olengi hoidnud need endale. 🙂
Meie mummud on praegu nii rahulikud, et saab täiesti ilma kaitserüüta hakkama. vaadake kui ilus on loodus – nii erinevad värvid õietolmu jalgade küljes. Vabandan ebakvaliteetsete piltide pärast.
