Millest on head abikaasad tehtud?

Pühapäev oli üks imelik päev, tegelikult hakkas kruttima juba laupäeval. Mida kõike siis ei juhtunud! Laupäeval tõime 30 nö prügimäele minevat kana, sellised paljad, kiilakad, paistes silmadega ja aasta munenud.

Esialgu oli plaanis neid transportida augustatud kastides, kuid laupäeva hommikul enne minekut selgus, et need meie kanade jaoks tellitud kastid ei olegi kastid, vaid pigem suured karbid ja sinna sisse ei mahu isegi 1 kana. Pidi mängima kiiresti asjad ringi ja kuna meil ei olnud võtta kohe uusi kaste, siis mõtlesin, et teibime ja papitame minu autol tagumise osa kinni ja mahuvad kenasti nö lahtiselt. Abikaasa ühmas, et ah, seal teibime. Igaks petteks võtsin sõelapõhjaks augutatud boileri kasti kaasa. Võib olla saab tee pealt kuskilt poest kaste (oli ju sinna sõita tiba üle 100km).

Olgu mainitud, et kuulutuse all vestlusest joonistus välja pilt kanadest, kes saavad õues ringi tipsutada, endale sai ise kanu valida ja üldse pidid nad väga head välja nägema (minul kangastus silme ette kohe sellised kohevad kanad), kuid kohapeal selgus, et see on suurtootmine nagu iga teinegi ning valida said ainult seda, et milline kana ühest kasti teise esimesena läheb. Ma rohkem ei kommenteeri, sest te teate vast isegi, et suurtootmine on alati suurtootmine ning see sõna ütleb isegi ära, millele on rõhk pandud ja mina seda mõjutada ei saa, saan ainult nö päästa tapale minevaid kanu, kes tegelikult on alles oma elu esimeses pooles ning noored, mul on nt kanu, kes on 6-7 aastased.

Noh, igatahes olime tee pealt saanud veel ühe kasti ning kohapeal selgus, et saame nende käest ka 2 kasti (tänud neile selle eest), kuid neis ei olnud aukusid ja ma mõtlesin, et ma ikka teibin siis tagaosa kinni. Aga kuna kõigil tundus mingi kummaline sisemine tempotempo-kiirekiire peal olevat ja minu kaasa ühtis nendega, siis ma ütlesin rahulikult, et ma nüüd teibin! Nagu ma nüüd mõtlen.. Mulle ei meeldi sahmimine mitte üks põrm. Kaasa nähvatas selle peale, et miks sa seda siis kodus ei teinud!? No aga selle pärast, et kiire tuli ja sa ju ise ütlesid, et seal teibime!

Ja juba nad hakkasid lappama kanu boileri kasti, mina teipisin (sest siiski arvasin, et kuskil metsavahel ma nad sealt kastist taha lahti lasen!) ja augustasin teisi kaste. 4 kastitäit kanu autos, hakkasime kodu poole liikuma. Pidasime tee peal kinni ja selgus, et kastid on ikka nii tihedalt paigutatud, et kanade välja tõstmisest ei ole juttugi, vaid mul ei jäänud muud üle, kui pidin kastid pealt lihtsalt avama, et nad natukenegi paremini hingata saaksid. Tagasi sõitsime minu käsul lahtiste akendega ja kiiremini kui lubatud.

Kodus selgus, et minu hirmust hoolimata on kõik kanad elus, valmis kaklema ning sööma.

Pühapäeval lüpsime esimest korda masinaga, sest Risottol oli tiss maani, tundub, et ta oma lastele enam süüa väga ei anna. Väga hea masin on muide – töö kiire ja korralik ja Risotto ei saanud isegi maiusest isu täis, kui masin oli oma töö teinud.

Siis avastasime, et üks noor kukk on veel 1 kana ära sõtkunud ning selja katki tõmmanud ikka päris korralikult, nii et pidin kana karjast ära võtma ja tegelema tema haavaga. (Kukk läks potti!)

Vutid koorusid riburada ja nendega pidi asjatama.

Ühel vutil vajusid jalad laiali ja ta aerutas ringi nagu konnapoeg (vahel juhtub seda) ja ma pidin ta jalad kokku panema, kasutasin selleks toruteipi. Eks sa katsu sellisel sibelevad miniolevusel ohutult jalgu teipida kokku! Kohutav! Aega läks aga asja sai, täna võtsin teibi ära ja jalad püsisid koos.

Jessus, ma isegi ei mäleta enam mida kõike me tegime…

Kui mu abikaasa seda lüpsimasinat vedas, siis ma vaatasin teda heldinult ja mõtlesin, et oh, on alles hea mees! Ja ma hakkasin mõtlema, et millest on küll head abikaasad tehtud….

Tulime tuppa, tohterdasin kana ja jätsin ta paariks tunniks pappkasti jälgimise alla, söögi ja joogiga.

Kaasa rullitas aga tolmuimeja täpselt kana kõrvale ning panin tolmuimeja huugama! Loomulikult ei olnud kana kunagi tolmuimejat nii lähedalt näinud ja suure ehmatuse peale kargas kastist välja, lõi joogi ja söögi maha ning kakas põrandale.

Läksin appi koristama ja ütlesin need kuldsed naise sõnad: “miks sa ei mõelnud oma tegevust ette?” Ja tema nähvas haavunult, et ta peab pidevalt AINULT MINU asjadega tegelema!

Ah ah. Loomulikult ma solvusin, sajaga solvusin. Ja ma mõtlesin, et kuidas ta saab küll nii nõme olla….

Selliseid nägelemisi tuleb meil tegelikult harva ette, ei viitsi enam väga nägeleda, kuid eks mõlematel on hetkel tööalaselt natuke pingeid ja ju see siis kruttis ja kruttis.

Millest on siis tehtud head abikaasad? Minu arvates hea suhe ei ole vaidlusteta ja nägelusi tuleb ka ette, sest oleme ju ainult inimesed.

Minu arvates heas suhtes ei saa ka mõelda sellele, et kuidas see väljaspoolt paistab, sest sellel ei ole absoluutselt mingit tähtsust. Kokkuhoidmisel on. On suhteid, kus väljaspoolt on kõik ilus ja kena, kuid kodus koheldakse teineteist kui kõntsa ja neelatakse pettumust.

Teineteise austamine on tähtis.

Vaidlustes ja tülides piiride tajumine, teemas püsimine.

Ja minu arvates on kergem olla paindlik noorena, minu eas enam nii paindlik ei olda ning kui alustada suhet nüüd, siis nende nurkade lihvimisega ei oleks me üldse nii edukad, kui me olime 20a tagasi.

Vot. Aga kanad on juba täitsa julged, õrrel magada veel ei oska ja teri ka ei oska süüa, päevitada juba mõistavad.

Kuidas teil?