Minu laps astus hommikul salatikimp käes tuppa ning teatas, et temast lendas mööda vapsik, salatileht suus… Võta sa kinni, kas oli ka nii. 😀
Välisuks on lahti, sest õues sillerdab päike ja ei ole üldse nii sügis nagu eile. Kanad kiusavad mind, tipsutavad tuppa, mina tõusen ja ajan nad välja ning kui tagument on tooli puudutanud, tipsutavad nad taas üle lävepaku, mina tõusen ning ajan nad välja….. Uuesti ja uuesti. Paneks siis ukse kinni, eks? Ei. Nii kaua kestab see pull, kuniks ma viskan neile midagi head ning kõik kanad jooksevad hea suunas. KUNIKS see hea on söödud ning kõik algab uuesti otsast.
Me hakkasime õiget kastmelusikat otsima ja kogemata koperdasin ma lusika otsa, mida ma esimesel silmapilgul tahtsin kohe endale! Vanamehe-lusikas. Sain ka!
Lihtsalt kaunis!
Suvi kadus taas käest ning mul tekkis kerge paanika, et jessukene küll, kuid ma lihtsalt ei ole jõudnud mingeid kooliasju veel osta. Täna ma ei jaksa, liiga palju on kodus teha, seega peab esmaspäevale panustama. Riideid olen ma poistele suve jooksul küll hankinud ning vihikutega on ka täitsa rahulik, eelmine õppeaasta läksin ma lolliks ja ostsin miskipärast vihikute mägesid kokku.
Kasvavate lastega on veel see huvitav asi, et nt kui mu teismeline sukeldus märtsi keskel oma tuppa ja ma teda umbes mai lõpus külastasin, et varuga ostetud uusi jalanõusid proovida (ja need sobisid ja olid suured!), siis juuli alguses toast väljudes olidki need jalanõud juba väikesed. Ma ei tea, mis kasvuhormoone ta seal toas vahepeal sõi…
Aga mul on tõesti nüüd vaja minna tegutsema, sest muidu hakkab kõik hunnikusse kogunema.
Nii ja ma olen avastanud, et üha kergemini viskan ma lusika nurka, kui ma ikka mingit tõmmet, potentsiaali või tulevikku ei näe. Lusikas nurka ja edasi.
Kuidas teil läheb?
