Täna on ülemaailmne headuse päev. Esmaspäeval rahvusvaheline sallivuse päev.

Taas räägime lastele headusest, hoolimisest, märkamisest ja erinevuste aktsepteerimisest. Korraldame teemapäevi, teeme pilte, kirjutame ilusaid sõnu ja jagame neid sotsiaalmeedias.

Kõik näeb suurepärane välja.

Aga mis jääb sellest kõigest alles siis, kui paneme kaamera käest?

Nägin hiljuti, kuidas ühes asutuses tutvustati erinevuste päeva raames lastele ratastooli. Et inimesed on erinevad ja mõni inimene liigub ratastoolis. Kõik õige.

Aga jäin mõtlema. Lapsed näevad ja kogevad erinevusi iga päev. Kodus, koolis, inimeste võimalustes, suhtumises ja käitumises. Erinevused ei ole neile võõrad.

Kas erinevuste päeva kõige olulisem sõnum ei peaks olema hoopis see, et me oleme võrdselt väärtuslikud, sõltumata oma erinevustest?

Sest erinevus ei tähenda ainult ratastooli, rahvust või midagi silmaga nähtavat. Me erineme ka oma mõtlemise, arvamuste, väärtushinnangute, elukogemuste ja arusaamade poolest.

Olen terve elu öelnud, et tahan kasvatada oma lapsed n-ö värvipimedateks. Mitte inimesteks, kes ei märka erinevusi, vaid inimesteks, kes ei hinda teisi nende välimuse, päritolu, ametikoha või ühiskondliku staatuse järgi. Vaid selle järgi, kes inimene päriselt on.

Ja ma julgen öelda, et see on õnnestunud.

Minu lapsed ootavad võrdsust, mitte allahindlust.

Nad ei arva, et kedagi peaks austama üksnes sellepärast, et ta on vanem, tähtsam või kõrgemal ametikohal. Lugupidamine peab olema vastastikune. Küsimusi peab saama esitada ja seisukohti põhjendada sõltumata sellest, kes on vestluspartner.

Aga kas meie, täiskasvanud, oleme selliseks võrdsuseks valmis?

Sest just teistsuguste arvamuste, küsimuste ja arusaamade aktsepteerimisega tundub meil olevat märksa rohkem raskusi, kui me endale tunnistada tahame.

Me suudame rääkida tundide kaupa sallivusest, aga ärritume, kui keegi meiega ei nõustu. Võtame isiklikult ja solvume, kui meie otsuseid kritiseeritakse. Tunneme end rünnatuna, kui meilt küsitakse põhjendusi.

Ja siis räägime lastele lugupidamisest! Mis väärtus on sallivusel, mis kestab ainult seni, kuni kõik meiega nõustuvad?

Sallivus ei tähenda, et peame kõigega nõustuma. Sallivus tähendab aktsepteerimist. Mõistmist, et teisel inimesel on samasugune õigus oma arvamustele, väärtustele ja tõekspidamistele nagu meil endil.

Me ei pea mõtlema ühtemoodi, et üksteist austada. Me võime vaielda, küsida, selgitada ja jääda eriarvamusele, ilma et peaksime teist inimest sellepärast vähem väärtuslikuks pidama.

Või peame iga kriitilist küsimust rünnakuks, iga eriarvamust vastasseisuks ja iga ebamugavat teemat millekski, millest oleks parem mitte rääkida?

Vastutus ei tähenda ainult õigust otsustada. See tähendab ka valmisolekut oma otsuseid põhjendada, probleeme tunnistada ja lahendusi otsida.

Küsimus ei muutu põhjendamatuks lihtsalt sellepärast, et meile ei meeldi sellele vastata.

Ometi kipume olema suurepärased oma käitumise õigustajad.

Kui laps ärritub, peab ta õppima oma emotsioone juhtima. Kui täiskasvanu ärritub, oli tal selleks loomulikult põhjus. Kui laps ei vasta, on see lugupidamatus. Kui täiskasvanu ei vasta, on küsimus ilmselt ebamugav, valesti esitatud või pole enam asjakohane. Kui laps ei talu teistsugust arvamust, tuleb talle õpetada sallivust.

Aga kes õpetab seda täiskasvanutele?

Oma pea 50 eluaasta jooksul olen kohanud väga palju täiskasvanuid, kes käituvad lapsikult ja noori, kes üllatavad mind oma küpsuse, avatuse ja oskusega näha maailma palju avaramalt, kui meie, täiskasvanud, seda suudame. Vanus ei anna automaatselt kaasa küpsust, tarkust ega oskust teisi inimesi austada.

Me anname hinnanguid lastele selle järgi, kes nad on täna, unustades, et nad on alles oma elutee alguses.

Nad alles õpivad. Katsetavad. Eksivad. Otsivad vastuseid, kujundavad oma väärtushinnanguid ja õpivad maailmas toime tulema.

Meie, täiskasvanud, oleme aga seda teed juba aastakümneid käinud.

Meil on olnud aega õppida kuulama, mõistma, oma emotsioone juhtima, vastutama ja oma eksimusi tunnistama.

Ja ometi oleme mõnes neist oskustest ikka veel päris alguses.

Me nõuame alles kujunevalt inimeselt küpsust, milleni me ise pole aastakümnetega jõudnud.

Ja see lõputu jutt hukas noortest.

Lumehelbekesed. Nutisõltlased. Laisad. Saamatud. Ei oska suhelda. Ei oska mõelda. Kuidas nad küll elus hakkama saavad?

Me heidame noortele ette nende digiharjumusi ja oskamatust nutimaailmas mõistlikult käituda. Kas meie oskame?

Oleme valmis kogu oma elu sotsiaalmeediasse laotama. Iga emotsiooni, iga saavutuse, iga argise hetke. Ka valesti pargitud auto võib vallandada sellise emotsioonide tulva, et sellest peab tingimata kogu maailmale teada andma.

Vahel jagame avalikult isegi oma laste eraelu, küsimata, kas nemad üldse soovivad, et nende tegemised, mured ja läbielamised oleksid kõigile nähtavad.

Võib-olla näevad noored digimaailmas võimalusi, mida meie ei oska isegi märgata. Võib-olla oleme olnud liiga hõivatud nende kritiseerimisega, et püüda mõista, mida nad seal tegelikult teevad.

Paljud noored on tehniliselt võimekamad kui meie, täiskasvanud. Aga kas meie ülesanne peakski olema nendega tehnilistes oskustes võistelda?

Me ei saa anda oma lastele maailma, milles meie kasvasime. Me saame anda neile väärtused, mille abil nad tulevad toime maailmas, milles kasvavad nemad.

Me nõuame lastelt oskusi, mida me ise alati ei valda ja väärtusi, mida me ise alati ei kanna.

Kõige selle juures on üks asi, millest me mööda ei pääse.

Lapsed jälgivad meid. Lapsed matkivad meid. Lapsed õpivad meilt. Ka siis, kui me arvame, et me neid parasjagu ei kasvata.

Nad näevad, kuidas me räägime inimestest, kes meist erinevad.

Kuidas suhtume kriitikasse. Kuidas käitume, kui meil ei ole õigus. Kuidas kohtleme inimest, kellel ei ole meiega sama võimu või positsiooni.

Nad näevad sedagi, kui meie sõnad ja teod omavahel kokku ei lähe.

Me võime korraldada sada sallivuse päeva ja tuhat headuse kampaaniat.

Aga väärtused ei avaldu kõige selgemalt siis, kui kõik on hästi ja kõik on ühel meelel.

Need avalduvad siis, kui keegi vaidleb vastu. Kui keegi küsib. Kui keegi nõuab selgitust. Kui meil tuleb vastutada. Kui me ei saanudki hakkama. Kui keegi ongi erinev, täiesti erinev.

Siis selgub, kas sallivus on meie jaoks põhimõte või lihtsalt ilus sõna.

Palju kuuleb sellest, millisteks inimesteks peaksid meie lapsed kasvama, kuid keskendume hämmastavalt palju sellele, millised nad meie arvates ei ole ja mis neil viga on.

Aga kas me ise oleme need inimesed, kelleks me tahame neid kasvatada?

Enne kui õpetame lastele sallivust, võiksime küsida, kui sallivad me ise oleme.

Sest kui meie sallivus ja headus lõpevad esimese ebamugavusega, siis kas need olidki päriselt olemas?

Või oli see kõigest sallivuse ja headuse etendamine?

Jäta vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga