Eile tegin ma kõige ebaõnnestunuma tordi enda elus! Kokkuvõttes – maitsed sobisid, harmooniline, kuid kogu protsess kiskus juba alguses viltu ja maitsed olidki ainuke helge külg kogu tordis.
Nimelt täitus meie esimesel pojal aastaid ning hakkasin talle torti valmistama juba üle-eile. Oma rumalusest ei lasknud ma põhjal korralikult maha rahuneda ning hakkasin liiga vara lõikama ning poolitama. Soojana oli põhi nii pude, et seda tõstes purunes üks pool mitmeks segaseks ja kasutuskõlbmatuks tükiks. Alustasin siis otsast ning hakkasin uut põhja valmistama. Tahtsin tordi täita samal õhtul, kuid tahtmiseks see jäigi. Asi kiskus ööks juba.
Järgmisel hommikul hakkasin enne kogematut täidet tegema. Ei osutunuks selliseks nagu ootasin ning retsept hakkas elama oma elu ning muundus hoopis teistsuguseks kui algselt plaanis. See täitsa õnnestus, teeksin seda tõenäoliselt uuesti.
Tordi täidis, mõnus śokolaadivaht:
4 dl vahukoort
4 sl kakaod (tumedat)
1 purk kondenspiima
4 lehte zelatiini
Täiskasvanutele 1 dl śokolaadi likööri (lapse tordi sisse asendasin ma likööri 2 sl nutellaga)
Tordi täidan ma alati vormi sisse (põhjata ikka)!
Esiti panin zelatiini külma vette ligunema. Vahustasin koore koos kakaoga ning lõpupoole lisasin ka kondenspiima ja likööri/nutella.
Anna zelatiinil liguneda 10-15 minutit, vääna suurem vesi välja ning pane lehed tassi sisse ning vala umbes 0,5 keevat vett peale ning sega, nii et lehed sulavad. Saadud segu vala peene joana vahukoore sisse, hoogsalt segades (vältimaks tükki minemist).
Panin mõneks ajaks külmkappi tahenema, kui segu on natuke seisnud, hakkasin torti täitma.
Täiendus: mekkisin täna ise ka torti, kaevasin tordi koleda vahukommikihi alt välja ja mulle see täidis meeldib! Mõnus pehme ja õhuline. Kindlasti teen lähitulevikus uue tordi selle täidisega.
Katsin tordi vahukommidega, ajaliselt läks kole kiireks, sulatamine ei õnnestunud ning kokkuvõttes kattis torti läbipääsmatu kiht. Mission impossible! Torti kattes ei teadnud kas nutta või naerda, sest vahukommide segu näis olevat täiesti kontrollimatu, neelav, lämmatav ning pajalapp, millega ma kogu kausist kinni hoidsin ei tahtnud kausi küljes enam lahti tulla. See segu kleepus, venis ja takerdus. Positiivne külg on see, et nüüd ma tean väga hea liimi retsepti.
Õhtu aga jätkus…
Kinkisime lapsele kinkekaardi (mitte millegi ostmiseks, vaid tegevus) ja teate – ta oli kergelt pettunud! Ta oli oodanud midagi “suuremat”. See üllatas mind. Kui ma üritan lühidalt teha, siis MINULE ei meeldi asjad, õigemini ei määritle ma mitte kedagi läbi asjade, ma põlgan mõttetut kulutamist, mulle ei meeldi kui üritatakse teisi asjadega üle trumbata, kui kulutatakse mõtlematult, kui ei mõelda tagajärgedele, kui ei mõelda asjade tegelikku hinda, mitte rahas. Ja ma salli silma otsaski seda, kui mõõdetakse kõike rahas. Ma ei mõista inimesi, kes ei mõõda üldse enda tegemisi, enda jalajälge, vaid esitavad mingit rolli. Asjad tulevad ja lähevad, neid saab juurde hankida, neid on alati, igal pool, kõike muid väärtusi aga nii lihtsalt ei osta/ hangi/võta/saa. Ma olen üritanud oma lastele näidata, et maailmas on palju muid väärtusi, materiaalsus lihtsalt ei ole siin see naba, miski muu on.
Ja nüüd tuli meie armastuse vili ja mõõtis meid rahas. Ja nagu tal oleks millestki puudus, tõsiselt? (Ärge mõistke mind valesti, ma ei ole mullis elav ema ega enesearmastuses ligunev ema, kes ei märkaks mis ümberringi toimub. Ma olen pigem piiridega vestlev ema).
Ma mõistsin eile väga selgelt, et meil on erinev kogemuste pagas ja sellest see põrkumine. Minu tõekspidamised on kujunenud läbi kogemuse, ajaga, temal need alles kujunevad. Inimlik, mõistetav. Ja ma tajusin, et kõik see, mida mina olen enda elu jooksul igatsenud, millest puudust tundnud, on tema jaoks enesestmõistetav. Tal on see olemas, rohkemgi veel. Ma ei mõtle siinkohal asju. Kõik see, mida mina olen pidanud heaks eluks, ilusaks lapsepõlveks. Ta ei saa arugi, et see on tal olemas.
Mind hakkas mõte kummitama, et kas tõesti me saame paremaks inimeseks ainult läbi kannastuste? Kas me peame läbi käima terve kadalipu? Kas me muidu ei õpigi? Kas me muidu ei mõistagi, et elu on palju suurem?
