Kuidas teie isadepäev möödus? Meie midagi erilist ei teinud, lapsed tegid kaardid ja koogi asemel tegime magustoiduks kakaokisselli vaarikamoosi, jäiste vaarikate ja küpsisepuruga. Kreemine ja natuke krõmpsuv, hapukas ja ikkagi magus, suussulav ja siidine. Minu arvates just selline peabki olema üks hea magustoit.
Mingeid kingitusi me ei teinud. Ma ei ole kingituste inimene, tõesti ei ole! Ma olen näinud neid silmapööritusi küll ja küll, kuid isegi see ei tee minust kingituste inimest! Ma võin teha kingitusi täiesti suvalistel aegadel, sest lihtsalt tundub nii ja sõltumata kalendris märgitud tähtpäevadest, kuid ekstra ei oska ma neid teha, nö tellimise peale. Mingit suvalist pahna ei meeldi mulle ka kinkida ega saada ammugi mitte.
Ma leian, et me niigi upume prügisse ja inimesed võiksid tõesti aru saada, et vähem kulutamine ei ole lihtsalt mingi moeasi, ilus jutt, vaid me täiesti päriselt võiksime vähem kulutada! Lükkame oma ego kuhugi kaugemale, sest see segab selgelt mõtlemist.
Ma tegin veel eelmisest õhtust ülejäänud kanast sellise wokiroa.
Kõigepealt pruunistasin kergelt suht lopelt viilutatud sibula ning lisasin tükeldatud kana.
Maitsestasin kanamaitseainega (1 sl täis), 1 sl curryt, soola, pipart, 2 sl tumedat siirupit ja 4 tükeldatud küüslauguküünt. Segasin.
Lisasin purgitäie maisi, 2 väikest paprikat, kuumutasin. Ja lõpuks lisasin pool viilutatud hiinakapsast. Natuke kuumutasin ja valmis.
Ma käisin eelmisel nädalal töövaidluskomisjonis. Jah, üks peategelastest olen mina, täiesti tavaline tallaja e. palgatööline. Kokkuleppele me ei jõudnud ja nüüd ootame siis otsust. Kindlasti kirjutan ma sellest pikemalt, sest see on nii aktuaalne teema Eestis, just töökiusamine, sõnavabadus, tööõigused jne. Ma ei tea täpselt kus, millistes töökohtades on kõige suuremad probleemid, sest Eestis olin ma viimati palgatööl u 15a tagasi, kuid seda tean, et üldjuhul tõmmatakse selg küüru ja ei seista enda õiguste eest. Ma ütlen, et siin ei saada veel väga aru, kes on hea liider, mida see tähendab. Ma oletan, et sellepärast ongi igatsugu “suure jutu meestel” võimalik siin kenasti mingi aeg ära elada, et siin on veel selline bossi-kultuur, suur jutt, säravad kellad ja sisu mitte essugi.
Irooniline on see, et ma peaksin olema sel nädalal äärmiselt produktiivne ja loominguline, kuid ma ei ole. 🙂 Kuigi olen ma suhteliselt paksu nahaga, siis on selline olukord mulle uus ning see ikkagi pärsib ja häirib minu mõttelendu. See istung oli just alles ja ma pean samaaegselt olema loominguline. Raske.
Aga ilusat päeva!
