Sellise poolpika-pika juuksega olen ma lõiganud oma juukseid ise, poiste ja kaasa juukseid lõikan ma nagunii ning kui minu vanem poeg jõudis moeteadlikku ikka, siis pidin ostma ka juuksurikäärid. Enne lõikasin masinaga ja suhteliselt vaimuvaeselt, kuid mida nõudlikumaks läks lapse maitse, seda rohkem hakkasin ma kääre kasutama ning otsima netist kõiksugu erinevaid lõikeid ning meespere peal katsetama. Ma julgen ennast nimetada juba päris heaks, sest üks asi on lõige, kuid teine asi on sobitada just x lõige y peakujuga, nii et lõpptulemus on hea! Nüüd ei ole ma masinat kasutanud juba mitu head aastat ning varustus on samuti täienenud – mul on kohe mitu ja erinevat kääripaari ja muu vajalik.
Eelmine nädal tahtsin endal lihtsalt otsi lõigata, sain kenasti lõigatud ka ja mõtlesin, et fileerin ka siit-sealt, võtsin juuksesalgu näppu ja siuh – olin kogemata võtnud valed käärid ning lõikasin hopsti umbes 5 cm jupi maha. Õnneks ma ei oska põdeda juuste pärast, need ju kasvavad tagasi! Lõikasin lihtsalt juuksed veel lühemaks, tasandasin ning elu läheb edasi…
Kogu selle heietuse saatel teen ma tegelikult juustu….
Mida vaja läheb:
Hetkel oli mul 1,5l kitsepiima
sellele kogusele läheb vaja 15ml valge veini äädikat
ning 1ml juustulaapi.
Kuumutasin väikesel tulel piima 82 kraadini, tõstsin tulelt ning lasin jahtuda 42 kraadini. Lisasin äädika ja laabi, segasin ning jätsin seisma umbes 2 tunniks kaane alla.
Piimavalgud on lahku löönud, vadak ja kaseiin.
Lõikasin õrnalt ja ettevaatlikult noaga kuubikud. Miks ettevaatlikult? Aga selle pärast, et mass lillerdab potis ringi ning ujub eest ära.
Ning hellalt tõstsin massi vormidesse, sellest kogusest saab 2 x 250g vormi, kui vormi ei ole, siis saab ka nõrutada marli sees.
Nõruta nõnda paar tunnikest ja valmis ta põhimõtteliselt ongi! Sega soolaga või kata soolaga, lisa värsket maitserohelist või söö niisama! Või lase juustul küpseda ning saad hoopis vingema juustu! Vadakut kasutan ma aga leivateos.
Mul on inkubaatoris taas munad! Pärlkanade munad ja meie Silmanokkija munad. Pärlkanadel on täna 21. päev ning asjatundja ütles, et munad on kanadega sama kaua inkubaatoris ehk 23 päeva. Võtsin täna keeramise maha, kuid kuna mul on erinevas vanuses munad inkubaatoris, siis hakkasin netist otsima lahendust niiskusele, sest koorumise ajal niiskust peab ju tõstma (tegelt avastasin ma viimati, et see tõuseb nii või naa kui tibud kooruvad) ning avastasin, et pärlkanad sünnivad alles 26-28 päeval! Panin keeramise tagasi peale. See koorumise aeg on õudne, see on nagu fantoomrasedus! Pidevalt kuulen tibude piiksumist ning jooksen oma taskulambiga inkubaatori sisu jahtima, et äkki nüüd! Aga ausalt – üks tibu laamendab munas ja piiksub päriselt!
Silmanokkija läks meil hauduma välikäimla sitatünni! Tõesti paremat kohta ei leidnud! Õnneks ei ole seda ammustest aegadest kasutatud ning kuna ta järjekindlalt sinna tagasi läks, siis eraldasin ta oma munadega tünnist paksu heinakihiga, ehitasin meeletud barrikaadid ümber, nii et temalegi jäi liikumiseks väga vähe ruumi ning lasin tal haududa. Hommikul läksin alati esimese asjana teda kontrollima. Ühel hommikul teda aga enam ei olnud ning käimla kõrval oli ainult hunnik sulgi! Te ei kujuta ette KUI raske see on! See leinamine! Seda on selle rebase pärast nii palju olnud viimati, kurjaks teeb! Samas ma ju saan aru, rebasel on ka hetkel pojad ning süüa on ju vaja.
Nutsin mis ma nutsin, kuid vot mune raisku ka ei lase, Silmanokkija omad ikkagi. Ronisin taaskord sitatünni ja võtsin munad välja ning panin inkubaatorisse. Kõikides on tibud sees, 9 muna ja kasvavad kenasti!
Aga ma nüüd elan oma elu edasi ja lähen vaatan, et neid viimaseidki kanu ole ära viidud!
