Nüüd on käes see aeg, mil peame vahetama välja meie loomakarjas isased, neid on 2.
Nüüd tuleb nii spetsiiflist teksti ning kui ei huvita lugeda igatsugu koledatest kõrvalekalletest ja väärarengutest, siis ärge lugege edasi! Tõsiselt ka!

Mida ma ei ole siin rääkinud on see, et eelmisel aastal ostsime 2 tiinet kitse ning koju tõime nad alles siis, kui talled juba paari kuu vanused. Kevadel.
Võtsin neid sellistena nagu nad on. Ütleme nii, et ega ma midagi suurt kitsepidamisest ka väga teadnud, lähenesin paljuski tundepõhiselt, loomulikult ahmisin vastavat infot nii nagu sain. Iga olukord oli uus, kuid õpetlik. Ma üritan anda endast parima ning lähenen kõigele võimalikult maalähedaselt ja talupoja mõistusega. Elu ON, ma ei pöörita kergelt silmi.
Kuid kui sellisel väikesel tallekesel hakkas tagumikust välja venima piiiiiiikkkkk paeluss, pm täiskasvanud uss, siis sõimasin ennast täiega, et miks ma neid kõiki alguses eraldi ei pannud ning kohe ussirohtu ei andnud! Miks ma lasin neil sinisilmselt kohe meie karja hulka ning oletasin, uskusin? Idioot. Kurat, kurat, kurat, nüüd on kõigil! Takkaotsa meil ka!!
Ptüi ptüi ptüi, kuid usse nägime ainult talledel ja meie vana kari ja meie ise ka ei nakatunud.
Ei muud, kui rohud kõigile peale.
Kui ma olen veendunud, et igaks juhuks ei ravita, siis jumala eest loomapidajad – KUI teil on madalmaa, KUI teil on vähe maad, KUI teie loomad söövad pm enda kaka sees kasvavat rohtu, siis PALUN tehke neile tihedalt kakaproove ning vastavalt vajadusele andke ussirohtu VÕI andke see ussirohi kevadel ja sügisel. Ei maksa palju.
Jah, looduses on ka mitmeid taimi, mis peletavad siseparasiite ning nagu loogikagi ütleb, siis mida mitmekesisem ja väärtuslikum on ninaesine, seda tugevam on ka immuunsus, kuid kõike ikkagi ei saa peletada. Need väikesed karjamaad – kitsed ei saa ise valida, mida nad söövad, nad söövad seda, mida saavad.
MIKS meie lambad ja kitsed saavad ringi patseerida pm kõikjal? Nad müttavad metsas, heinamaal, pöösastes, kividel… Nad ise valivad, mida nad söövad ning nende toidulaud on tänu sellele mitmekesisem! Kirjutatakse ka seda, et kitsepiim on kõige väärtuslikum siis, kui kits saab ise valida, mida ta sööb.
Teine suur pluss on selle ringi tuuslamise juures see, et me ei pea nende sõrgi värkima! Nad kulutavad selle ringi müttamise ja kividel turnimisega oma sõrad ilusti ära, loomulikult.
ok.
2 talle soos ei olnud ma kindel, ei olnud ei emane ega isane. Üteldi küll, et üks on emane ja teine isane, kuid suguelundite järgi ikka ei olnud küll. Segane oli. Mõtlesin, et las kasvavad. Talled pärinevad erinevatelt emadelt.
Nüüd on nad aastased? Ja on selgunud, et mõlemad on kesksoost. Ma ei ole ise ka näinud mitte ühtegi kesksoost looma.
Ühel tallel ei ole kummagi sugupoole elundeid, temal on lihtsalt mingi moodustis, kuid käitub ta nagu isane. Muidu on ta muus mõttes terve ja muid suuremaid anomaaliaid ei ole ma tähele pannud. Füüsiliselt on ta ka toekam.
Teine tall on aga kahjuks raskema puudega. Tal on mõlema sugupoole elundid, mõlemad muidugi taand ja väärarenenud, kolju on defromeerunud, tal koguneb vedelikku koljusse ning see vajub mööda hingamisteid suuõõnde. Silma vaadates on tal pilk ka teistsugune. Mul on temast ääretult kahju.
Ma lootsin, et kõik sujub ning nad saavad vabalt elada oma elu lõpuni, viljastama nad suutelised ei ole, seega mõtlesin, et neist ei ole probleemi.
Kahjuks lähevad mõlemad indluse ajal täiesti pöördesse ning ahistavad kitsesid, samas mõjutab see ka piima kvaliteeti. Isase looma hormoonid pidid piimale tekitama halva lõhna ja maitse, isegi sellest piisab, kui on isasloom läheduses.
Meil ei jää muud üle kui mõlemad loomad lõpetada.
Meie juures on sündinud mõlematel kitsedel täiesti terved ja normaalsed talled.
Ma ei ole loomaarst, ma ei hakka siin tõde kuulutama, kuid see on olnud väga väga õpetlik aasta. Tänu sellele olen ma õppinud, lugenud, kuulanud, küsinud nii palju.
Taas on õpetanud elu mulle, et see võib olla nii tugev, kuid teisel hetkel nii habras ja haavatav. See on oma võlus ja valus selline nagu see just on.