Eile sai tehtud veel üks maasikavagu, sest tundub, et kogu krempel ei mahu ikka kuidagi ära. Nüüd on vaja veel mättad ära vedada, kive korjata ja kobestada.
Viimati elati siin enne II maailmasõda ning ma ei teagi kas selles kohas on üldse midagi peale muru olnud. Õunaaed jääb paremale ning muutub sujuvalt üle kirsiaiaks, sinna vahele jäävad natuke mustsõstraid, tikreid ja vaarikaid.
Tegelikult tahtsin ma aga rääkida minu kanade võistlusest EMBA. Hetkel kütavad ju kirgi Aasta EMA valimised ja aasta blogi valimised EBA jne. Meie ei saa vähem kirglikud olla ning meil on oma võistlus EMBA e. Eesti Munade Bruuderi Auhind e. Eesti parima hauduja auhind.
Rinda pistavad 5 preilit. Miks rinda? Aga sellepärast, et kanad kitkuvad haudumise ajaks enda rinna paljaks, nõnda nad soojendavad mune paremini ning nö nahk-naha vastas tekitab vajaliku niiskuse. Niiskus on aga vajalik sellepärast, et munakoor püsiks elastne ja pehmem. Kui tibud hakkavad juba kooruma, siis peab koor olema pehmem kui tavaliselt, sest muidu ei jaksa tibu oma õrna nokaga munakoort katki lüüa ning võib muna sisse lõksu jääda ning halvemal juhul ka ära lämbuda.
Aga see võistlus. Nädal tagasi teatasin rõõmsalt abikaasale, et meie maransi preili läks hauduma. Mõni päev tagasi märkasin, et preili The Iseloom kotkutab ka imelikult ning kanalasse minnes selgus, et viimasele lisaks on rinna paljaks kiskunud ja istuma jäänud ka volüümikas preili Valgekrae. Ehk siis kokku 3. Selle numbriga sain ma veel kuidagi leppida, kuid selle üle ma enam väga ei rõõmustanud, sest kui mul lähevad mai lõpus 8 kana suvitama, siis kes meile muneb?! (Eelmisel aastal käisid mul 4 kana suvitamas, s.t. laenasin nad suveks välja väga toredale perekonnale, kes nende eest väga head hoolt pidasid. Sel aastal lähevad kanad samasse kohta ning teine kamp kanu läheb juba uude perre ka).
Eile aga avastasin, et võistlustulle on asunud ka Paksukeste õrnem pool ning iga-aastane neiu salaagent, seekord õnneks küll on otsustanud ta haududa pesal, mitte suvalise puu või põõsa all.
Õnneks suuremaid intriige ja pori loopimisi ma ei ole veel täheldanud, kuid eks aega veel on.
Mul oli plaanis ehitada 3 mamma-traktorit, kuid nüüd…… Kanad tihtilugu ei haudu lõpuni, sest neid segab miski või isu saab otsa või on lihtsalt nii noor ja kogenematu. Seega ma vaatan mis saab ning käitun vastavalt olukorrale. Õnneks läksid 4 kana suht samaaegselt hauduma ning ma saan vajadusel liigutada munad ühe alt teise alla, kui midagi peaks juhtuma.
Kanad hauduvad tibusid 21 päeva. Peale koorumist istub kana veel paar päeva pesal, ta ootab millal kõik elujõulised tibud kooruvad (sest nagu inimestelgi sünnivad mõned titad varem ja mõned natuke hiljem), peab ka harjuma oma jalgu liigutama ning tutvuma oma emaga ja teiste tegelastega. Esimestel päevadel, 2-3 päeva, tibud ei vaja süüa ega juua. Kõige esimeseks neile ongi vaja puhast vett ja liiva. Liiv paneb pugu tööle ning aitab toitu seedida, kanad on natuke nagu dinosaurused. Nende pugus ka kivi peenestavad toitu.
Eks vaatame kes võidab meie EMBA võistluse sel aastal. Igatahes hoian ma pöidlaid pihus ja panen vuttidele suuremaid kohustusi, sest nemad peavad ju nüüd munemist tõsisemalt võtma.
