Kui ma aastaid tagasi võtsin endale hulkuva koera, kes olevat käinud murdmas külas tallesid ja kodulinde, siis ütles mulle naabrinaine, et tema ei nõustu sellega, et selline hull tuleb talle metsa taha! Lihtsalt ei nõustu ja kõik, tema suisa keelab mul seda koera koju toomast! Asi oli juba sealmaal, et mingis facebooki grupis koguti koera magamapanekuks raha, eelmine omanik oli linna kolinud ja jätnud koera lihtsalt maha ja nii see koer siis endale süüa hankis, ikka murdes.
Egas ma isegi tundnud koera, kuid lubasin anda endast parima, et ta ei hulguks ega pääseks üksi välja. Teadsin ainult, et koer on aastaid hulkunud ja temast on probleem.
Mehele lubasin, et selline koeramürakas saab meil õuekoeraks ja tõenäoliselt läheb ketti, sest muidu minu mees ei soostunud koera võtma. Arvake, kas läks ketti? 😀
Meie Luther on nüüd umbes 8 aastane, selline rahulik, suurt kasvu krants, kellel lõid välja alguses sisseharjutud kombed, kuid ajaga need ununesid. Kui sai süüa, juua, hoolitsust ja oma karja, siis Luther polnud enam mingi murdja. Ta on toakoer, õigemini ta on minu saba. Ta ei jää minust sammugi maha ja kui olude sunnil jääbki, siis nutab teisel pool ust. Või kui ma olen kodust ära, siis ta nutab ja ootab mind esikus. Vanadusega on ta kuidagi eriti klammerduvaks muutunud.
Ehk nagu te isegi võite minu jutust välja lugeda on see, et minu “hull” koer ei hulgu, kaugel sellest. Ta ei haugu niisama, ta ei tõmble, ta kuulab sõna ning püsib alati minu läheduses.
Arvake, kelle koer aga hulgub? 🙂
Ausalt üteldes olen ma suisa meeleheitel, ma enam ei tea KUIDAS seletada inimesele, et hoidku oma koer kinni, kodus. Lihtne emakeel ei aita, isegi valda teatamine ei aita.
Tegemist ei ole ka mingi väikese koerakesega, vaid suure tiibetlasega, kes on saadetud (nagu ümberkaudsed teavad rääkida) ümberõppele ja see taas tähendab, et tegemist on probleemse koeraga. Võib olla see ei pea paika, kuid fakt on see, et koer on suur ja pidevalt üksinda, koer hulgub, koeraga ei tegeleta, kaugel sellest õpetamisest…Koer jõllitab kahtlaselt minu tallekesi ja kanu ning mitu korda olen tabanud ta meie kanaaiast! Palun korrigeerige mind, kuid minu arvates kui koeraga tegeletaks, siis koer ei hulguks!
Mul ei oleks mingit kobinat, kui koer satuks meile harva! Tõesti ei oleks! Kuid see koer on meil õuel iga jumala päev! Vahel harva tuleb ette päevi, mil seda koera ei ole.
Minule ütles naaber, et teda ei ole võimalik kinni hoida ja kõik, meie maa on tema reviir! Vahel tundub, et tal jääb veel õigust ülegi! Andke andeks, kuid mulle vahel isegi tundub, et tema arvates minu krantsil ei ole õigust hulkuda, kuid tema peen tõukoer lihtsalt vajab suurt maa-ala ning meie maa lihtsalt kuulub tema arvates ka sinna sisse. Justkui mina peaksin mõistma tema koerakese psüühikat, kuid otse loomulikult minu krantsil see puudub.
Kõrge võrkaed oleks lahendus, kuid see ei ole mingi 1000 ruudu krundike, ikka suurem. Elektriaed on, kuid sellest läheb ta läbi… nagu täna hommikul nägin.
Igatahes on mul sellest kõrini! Kogu sellest jamast!
