No aga tere!
Omajagu kiire on olnud, tähendab on. See ei ole selline moodne kiire, lihtsalt sõnakõlks, tegelikult aega oleks jalaga segada, kuid valitseb totaalne planeerimatus ning mõttetuste hunnik, vaid lihtsalt on kiire. Kõik on vajalik.
Meiega liitusid eelmisel nädalal 30 broileritibu.
Jätkuvalt on meil 69 vutitutitibu, kes on juba täitsa täiskasvanu vuti mõõtu.
Meespere läks 2 nädalaks tuurile, vanaemade tuurile.
Täna on olnud selline mullane-higine päev, olen askeldanud aias ja lindude-loomadega, keskpäeval võtsin isegi selle vabaduse, et tegin väikesed päevauned! Pesu pesin ning vett kandsin, leivad küpsetasin müügiks ära.
Ja sepiku taigna tegin….
Mul on olnud paras tempo peal, eriti nüüd kui meespere on ära. Uksest astun välja 6.30 ajal ning üldjuhul lõpetan ma päeva seal 23-24 ajal. Aktiivset tööaega, täna olengi võtnud natuke vabamalt.
Selline üksi vastutamine kõige eest on mind pannud oma tegemisi veelgi paremini prioriseerima. Veelgi konkreetsemalt lõikan ma ära mõttetud tegevused ja mõttetud inimesed. Ma ei taha ennast ära kulutada, lihtsalt energiat välja anda ei ole mõtet, sest selle peab ka kuskilt tagasi saama. Ma pean toimima sellisel reziimil, kus ma ei kurna ennast liiga. Sellega seoses olen ma aga märganud kui kehvasti võetakse vastu EI-d, kuidagi ei taheta sellega leppida. See tahtja pool ju tahab, ta nii tahab, tundub, et sellele teisele laotakse õlule see PEAB!
Mida rohkem sõidetakse sisse selle PEABiga, sega rohkem tahan ma ütelda ei. EI, sest ma saan keelduda, EI, sest mul on selleks õigus, EI, sest ma ei pea. Mul on vabadus ütelda EI. Mul on õigus valida endale tähtsad asjad.
Jah, tekib ju küsimus, et siis ei tulda võib olla ka minule vastu nende hunnikute ei-de peale, kuid ma arvan, et heateol ja heateol on vahe. Vahel on tegemist puhta ärakasutamisega. Mul ei ole enam plaaniski ennast lõhki rebida või nahast välja hüpata (va oma pere heaks).
Ja teate mida ma veel praegu avastasin – ma pigem vaatan mõnda head filmi või loen raamatut kui kulutan ennast inimese peale, kes ei oska hinnata minu aega ega panust. Pigem siis juba endale, eks?
Ilusat! 🙂
