Ja tuul on tagasi…. See teeb õues olemise kuidagi eriliselt kõhedaks.
Astusin voodist vist vasaku jalaga välja, no on kohe selline turris olek. Meie väikeses köögis on hommikuti hirmus sebimine, kes peseb hambaid, kes otsib midagi, kes tahab juua, kes tahab süüa ning kirsiks tordil siblib veel suur Luther jalgade vahel, et ehk kelleltki kukub midagi head ja kass Pobi nõuab alati just siis süüa…..
Mina: “Kus su talvekindad on, need uued?” Minu laps rõõmsalt: “ah, need jäid Hiiumaale….”
Minu väiksem: “Kus mu müts on?” Mina: “Ma ei tea, kindlasti seal, kus sul kõik teisedki mütsid ja kindad on!”
Mina: “Kus su jope on?” Minu vanem laps: “Koolis, seal kus mu teisedki joped…”
Kas teil on ka nii? Ma ei tea kes, kuid keegi sööb meie kindaid, sokke, salle ja mütse! Ja kohe hoolega! Võtaks siis kohe terve paari, kuid ei! Ta võtab ikka alati selle ühe!
Ja huvitav on see, et kuigi viimasena näevad nemad enda kindaid, mütse jne, siis MINA pean teadma, kus need on.
Tegelikult on minu arvates üldse huvitav fenomen, et ema on see, kes alati teab kõike, oskab kõike, suudab kõike, mäletab kõike, jõuab kõike… Jäi veel mingi “kõike” välja?
Ma kolisin täna vutid nende talvemajja. Jessus kui palju elevust see neis tekitas!
Tuuslasin veel kõik riiete kastid ka läbi ja leidsin oma suureks rõõmuks väiksemale 2 paari talvepükse! Tõsiselt kohe olen rõõmus! Korralikud õueriided maksavad sada-sada-sada ja no hetkel ei tahaks/saaks üldse kulutada ja nii tore on avastada, et seal kuskil ootavad mind unustatud vajalikud asjad, mille ma olen kunagi ootele pannud….
Meil käis mõni päev tagasi kährik külas.
Ta vist otsib endale magamiseks kohta, oli selline turris. Täna hommikul oli ta taas läbikäigul ning arvatavasti ärkasime me tema arvates liiga vara ning ta ei saanud aru miks pärlid karjuvad ta peale ja Luther keksleb taas ta ümber. Urises ja ohkis ja läks kossa-kossa kanala alla peitu.
Tundub, et meie kanu ta söönud ei ole, sest kanad ei karju ta peale, ainult pärlid (pärlid karjuvad pm kõigi ja kõige peale. Meenub üks piinlik juhtum, kui mu pärlikesed käisid maha 200m, et minna naabri ehitusmehi sõimama, kui keegi neile midagi ütles, siis pöörasid otsa ringi ja lendasid ruttu koju tagasi.). Kitsed ja lambad pingesse ei lähe pärlite karjumise peale, seega ei tunne nad ohtu. Rebase peale nad nt lähevad endast välja.
Kährikud on kõigesööjad, ma olen aru saanud, et nad pigem söövad pisikesi elukaid ning kanad on nende jaoks juba suured. Pigem konni, hiiri, putukaid, linnumune ning hunnitus koguses kõiksugu “heina”.
Kas teadsite, et:
– kährikud on suured õgardid, üks kährik võib korraga ära süüa 10 lõhekala;
– Jaapanis süüakse kährikuliha, tema luid aga kasutatakse meditsiinis;
– kährik on koerlaste sugukonna üks iidsemaid esindajaid;
– kährik on hea ujuja;
– on ainulaadne koerlane, sest ta magab ka talveund;
– oma häda teevad üldjuhul ühistesse “käimlatesse”, mille mõõtmed ületavad tihti ka “lehmakooke”
– kährik on pelglik ööloom, elavad sageli paariti või perekondlike rühmadena
Minu jaoks on ta selline turris torbik. Mina väga ei usu, et ta sööb meie kanu. Ta on piisavalt laisk selleks ja kui kõike muud head ja paremat on pakkuda, siis milleks pingutada? Või?
Vaade kanala alla:
Ma viisin talle 2 kanamuna,30 vutimuna, pool pätsi ussirohuga leiba, 2 kanatiiba ja abikaasa pani talle jahu. Heina ja vee saab ta ise kätte. Miks ma nii teen? Et tal isegi ei vilksaks peast läbi mõte, et võiks knau vaadata selle silmaga (eelmises kodus rebastega see töötas, nemad said minult süüa ja kanu ei võtnud.) Ja teiseks – ju on siis kõht tühi ja uni silmas. On ennegi kährikud meil käinud ja kõik muud metsaelajad. Me elame ikka peaaegu metsas
Siit lugesin, laenasin ja siit.
