Ei, ei ole toidujutt, hoopis minu kitsest Risottost on jutt. 🙂
Risotto kõndis oma uhke partiiga ringi juba nädalakese, sellise suure “rinna” kõrval tundus isegi kõht jube väike ja mul tärkas kahtlus, et ta on vaikselt oma tallekesega maha saanud, mina ei ole seda lihtsalt märganud. Risotto on olnud minevikus…kuidas nüüd ütleda…. kahtlase väärtusega ema. Sellest ka minu selline närveldamine, ma tahtsin, et kõik läheks hästi! Jah, ma ostsin teadlikult sellise kehva taustaga kitse, kurat seda teab, miks ta on hüljanud oma talled (2 korda on ta eelnevalt poeginud, 1 kord eelmises kodus ja teine kohe meile tulles) ja miks ma ei ole selline reeglites ja raamides kinni.
Risotto oli meile tulles väga vihane kits, kraakles kõigiga ning hoidis meist eemale. Läks ikka väga kaua enne kui ta hakkas meiega suhtlema. Ta otseses mõttes ei suheldnud meiega, keeras lihtsalt pea ära ja kõik. Täielikult ignoreeris meid.
Praegu on ta selline…. mitte selline, keda saaks nässerdada ja kaisutada, kuid ta suhtleb, meil on vastastikune austus ning ma näen, et ta on avatud, ta jälgib, kuulab ja reageerib. Saab patsutada, leiba armastab ja räägib vastu. Nii nagu üks kits saab olla, eks. 🙂 Ärge mind nüüd mingiks segaseks kitsenaiseks pidage.
Me oleme teda juba mitu õhtut omaette magama pannud, kunagi ei tea. Igal hommikul sammub Risotto rõõmsalt üksinda oma paigakesest välja ja mina kahtlustan, et ta polegi tiine, lihtsalt rinnakas.
Kuid eile päeval hakkas ta omaette hoidma, teised müdistasid metsas, kuid Risotto istus laudas. Panime ta taas omaette, joogi ja söögi ette ja läksime sauna.
Saunast tulles jooksis Oliver kohe Risottot vaatama ning sama kiiresti jooksis laudast välja, hõisates, et Risottol on tita! Risottol on tita!
Esmapilgul tundus, et tall on sündinud vahetult peale meie äraminekut, sest tall oli ilusti kuivaks lakutud (mis oli suuuuuuuur üllatus! Risotto ei ole kunagi nii käitunud!) ning ka platsenta oli juba väljutatud ning Risottol tundus kõik korras olevat. Tall tundus selline äbarikuke, nii tragi ei olnud kui Soolika talled. Samas tundus Risotto nii kaitsev ja hoolitsev, et segama ma teda ei läinud, tundus, et saab ise hakkama. Kui liiga sekkuda ja häirida, siis läheb loom närvi ning võib üldse oma talle hüljata.
Öösel ma magada ei saanud ning varahommikul jooksin ruttu lauta, ise korrutades, et palun ole elus, palun ole elus….
Oli elus, ikka selline äbarikuke, kuid tundus, et esimese piima on ta kätte saanud, sest kõht oli rohkem punnis kui lohkus ja Risotto muudkui suhtles, kutsus ja rääkis ning keerles ümber talle. Värsked emad suhtlevad omad talledega aktiivselt, et tall õpiks tundma oma ema häält ja lõhna.
Ajas ennast ka püsti, mökitas, sebis natuke ringi ning keeras magama tagasi.
Oeh…. ega ma neid väga segamas ole käinud. Las asjatavad omaette, ma oletan, et Risotto vajab enda aega, nii ta kuuleb enda sisemist häält paremini.
Loodame parimat ja pöidlad pihku!
