Täna öösel sündisid meie Millal kaksikud! Kõik need magamata ööd! Kõik see närveldamine! Ja lõpuks saab Milla maha oma titadega nii, et mina seal kõrval ei närveldanudki! No eks ole… 🙂
Tegelikult ma teda väga ei tüüdanud ning eile õhtul soovisin kõigile head ööd ning lootsin, et kõik läheb hästi. Milla oli eile päeval veel täitsa reibas, ründas rind ees toidule ligi nagu tank ning suhtles. Õhtupoolikul hakkas võtma selliseid vormelauto poose, tagumised jalad justkui tugijalgadeks ning tõmbas pea sirgelt alla. Midagi ma nagu kahtlustasin….
Veel eile tundsin ennast nagu oleksin ise lõputu lõpurase, sest kõik tuttavad helistasid või saatsid sõnumi, et kas nüüd? Aga nüüd? Äkki nüüd? Kas juba? Ja see oli kurnav…
Hommikul lauta minnes kuulsin aga ukse tagant uut häält, tita häält! Ja Milla mahedat määd.
Ja nüüd on mul Milla oma kahe imeilusa titaga!!!
(Ma igaks juhuks mainin, et ma tean väga hästi, et lammas poegib, on tiine ja tal sünnivad talled. Kui ma kasutan sõnu titad, sünnitab ja rase, siis ma kasutan neid sõnu teadlikult).
Eluliselt olulised on talle esimesed tunnid väljaspool üsa, tall peab saama esimeste tundide jooksul ternespiima, muidu langeb veresuhkru tase ja keha temperatuur ning tall võib surra.
Istusin Milla juures ja tahtsin veenduda tallede söömises, altkäemaksuks viisin leiba. Milla sõi leiva ära ning vastutasuks näitas kuidas ta tallesid imetab. Valge tall on meil preili ning kuulsin kuidas ta piima alla kulistas. Must on meil noormees ning kui tema nisale lähenes, siis kukkus hr. Puśkin meil kõrva ääres röökima ja ma ei kuulnud täpselt poisi neelamist, kuid lõpetades matsutas poiss oma piimase suuga. Kui rõõmus ma olen! Meeletu, eks ole!!! 😀
Milla naeratab kaamerasse, ta arvab, et ma tegin temast pilti
