Neljapäev. Meile on kerkimas maasikavagude kõrvale 18m2 kasvuhoone, mis lähemal vaatlusel selgus küll 18,82m2 suuruseks, sest oligi mainitust pikem ja laiem, kuid las ta olla.
Selles kasvuhoones on 1600 ja midagi mutrit ning hunnik väikeseid juppe millel halvemini või paremini peale trükitud tähed, numbrid ja nooled (need nooled ajasid mind ka segadusse, tolereeriv nagu ma olen, mõtlesin, et oleneb kust poolt vaadata…).
Pühapäev
Alustasin ma selle kokku panemist pühapäeval, peale maasikate istutamist (saime maha pandud 256tk). Siis sain kokku pandud otsad ja uksed-aknad ning polükarbonaadile lõikamise jaoks märgitud otsad ja muud osad. Läks sellele paar tundi.
Esmaspäeva õhtul tegin kasvuhoonele kaared. Juhendis oli kaarte ühendamise kohta pilt, ühendatakse 4 mutriga, täpselt 4 mutri kohta. Minu kaared olid aga ühest otsast 9 auguga ja teisest otsast 3 auguga. Etapp aga väga oluline, sest kui ühendan nüüd valesti, siis ei jookse kõik muu õigesti. Küsisin klienditeenindusest kirja teel nõu, kuid vastust ei saanudki. Samas on see ka oluline garantii pärast, sest nagu ikka seisab suurelt igal pool, et valesti kasutatuna garantii ei kehti.
Teisipäeval sain kasvuhoone juba püsti, kuid kuna juhend ei ole teps mitte mõeldud algajatele, vaid kasvuhoonete saripaigaldajale, siis tegin ma vea ning nagu selgus, siis seda sai parandada ainult terve kupatus uuesti lahti kruvides (,sest teate, ka juhendis olevad jupikeste nimed/numbrid ei jookse kokku tegelike jupikeste nimede/numbritega. Läks täiesti arvamise poolele).
Kuigi ma üritasin ettemääratut petta ning minna lati alt, siis see ei õnnestunud. Mõtlesin, et vahetan ainult valesti paigaldatud osa ära ning muud kremplit hoian teise käega püsti. Peas ilus plaan, kuid reaalset võimatu.
Mees on taas tööreisil ning lapsed läksid just tuppa, riisiputru segama (loomulikult nad unustasid endid ka tuppa).
Nõnda ma seal dinosauruse skeletiga maadlesin, kõikusin ning üritasin higimull otsal oma plaani ellu viia.
Äkki märkasin, et kotkas tiirutab meie kanaaia kohal. Kuna ma vahetan osaliselt kanaaia katet, sest maasikavõrk osutus väga ohtlikuks, siis oli kanaaed osaliselt võrguga katmata.
Kuna meie kanad ei tunne sõna kotkas, siis karjusin ma täiest kõrist KULL KULL KULL KULLKULLKULLKULL…..
Rippusin seal skeleti küljes ja üritasin kõigile teada anda, et kull on taevas, mina skeletis ja abi on vaja. Lapsed olid aga kuuldekaugusest väljas ning kanaaias kedagi eriti ei huvitanud hõiskav mina, kamoon, nad on ju aias.
Kotkas tuli aga madalamale ja mina muudkui kriiskasin KULLKULLKULLULL…….
Tiirutas ja tiirutas, vaatas korraks alla, nõnda üleoleva pilguga või sina tuled kotkast kulliks nimetama ning võttis äkitselt suuna meist eemale, metsa.
Uh….
Mul ei õnnestunud enda plaani täide viia, vaid pidin nõnda rippuvana hoopis kõik mutrid uuesti ja kiiresti lahti kruvima, sest kogu krempel kõikus siia-sinna ning ähvardas kummuli kukkuda.
Teisipäeva ei oleks nagu olnudki, vähemalt kasvuhoone osas. Ma olin teisipäeva õhtul tagasi seal, kus ma olin esmaspäeva õhtul. Ainult mõned mutrid vaesemana.
Kolmapäeval võtsin kindla sammu kasvuhoone suunas ja peas oli selge plaan. Lähenesin kasvuhoonele nagu saripaigaldaja, võtsin vilunud võttega kruvikeeraja ja mutrivõtme kätte ning hakkasin paigaldama. Siuh ja säuh ning jõudsin 3 tunniga panna kasvuhoone püsti ning nüüd on jäänud veel alumine ja viimane osa (jalad?) ning otsad. No ja muidugi plastik ka, kuid sellele ma väga veel ei mõtle. Rikastasin ennast eile veel ekstra mutritega, nii igaks juhuks, sest osad mutrid on ikka muru sees teisipäevasest kõikumisest.
Neljapäeva õhtuks lõpetasin kasvuhoone põhja tegemise.
Reedel panin kasvuhoonele jalad alla ning panin otsad omale kohale. Mina lootsin, et lõpuni on jäänud ainult loetud mutrid, kuid ei! Otsadel olin paigaldanud osad detailid valet pidi, sest otse loomulikult ei tulnud mulle pähe, et need sobivad omale kohale ainult väänates. Mina arvasin, et need sobivad nii nagu need on…. ei kui aga taas keerama, kruvima….. (ma olen näinud mitu ööd unes kuidas ma kruvin mutreid, muudkui keeran ja keeran, kuid mutrid ei saa kuidagi otsa….)
Laupäeval panime katte peale ning pühapäeval lõpetasime. Seda tegime kahekesi, sest seda küll üksi ei saa teha.
Esmaspäeval tegin kasvuhoonesse peenrad, 3 tk. Viimase tegemisel juhtus aga pidurdav tegija, tööõnnetus. Nimelt olin ma vehkimas 4,5kg vasaraga peenra kastide poste maasse, kui minu käsi natuke vääratas ning vasar maandus minu sõrmel, mis oli ilusti (kogemata) puuposti peal puhkamas.
Üle-eelmisel päeval olin ma sama sõrme katki tõmmanud vastu kasvuhoone detaili teravat äärt, ainult seestpoolt, nüüd siis vasardasin rõõmsalt plaastri liimise osa haava sisse kinni ning sõrm tuikab-tuikab-valutab-tuikab. No tegijal ikka juhtub.
Lasime vabadusse ka meie tśillipoti vihmaussi. Nimelt istutasin tśillid kasvuhoonesse ja mõtlesin, et vihmaussil on vabaduses rohkem süüa. Selgus, et meie vihmauss on hirmus pikk ja paks tegelane ning vabaduses ei osanud midagi teha, roomas mulla peal edasi tagasi, pea laiali otsas. Poeg pudistas talle õrna mullakihi peale, äkki nõnda oskab suunda võtta. Sinna ta kadus.
Lõppsõna….. Sel suvel ma ei taha igatahes ühtegi kasvuhoonet enam kokku panna!
Näed – (väikest kasvu) naine saab ka sellise asjaga üksi hakkama! Iga päev natuke teha ja kõpitseda, ei midagi hullu. Järgmine kord olen igatahes targem ning kui peaksin samasuguse kasvuhoone kokku panema, siis teeksin seda juba päris kiiresti. Võib-olla kui oleks juhend olnud loogilisem ning osad õigesti märgistatud, siis oleks läinud kergemalt.
Kokkupanek oleks maksnud 2/3 kasvuhoone enda hinnast, sellepärast me ei kasutanud seda teenust (paigaldus ainult maa peale).
Kuna ma üritan ka vaikselt oma talvel tulnud 3 liigset kilo maha saada (mulle meeldib süüa, seega ma loodan ainult liikumise peale), siis sellega ma ei olnud edukas. Tundus, et tegemist oli tõsise füüsilise sooritusega, kuid reaalselt ei kadunud grammigi. Rohkem ei söönud ka. Arvatavasti tekkis hoopis lihast juurde? No ei morjenda mind see tegelikult väga….
Oluline, et tomatid, kurgid, paprikad ja tśillid on nüüd õues.
Nüüd saab järgmise töö ette võtta. Samm sammult, töö töö haaval.
Ahjaa, suitsutasime nädalavahetusel kala, mudilat. Õunapuu laastuga. Mudil on väga hea kala, soodne ja maitsev. Õunapuu laast andis mõnusa suitsu, ei olnud liiga tugev. Kasutasime seda ka veiseliha suitsutamiseks, liha oli võrratu jahtununa ja järgmisel päeval.
