Kogun siia kokku kõik mida armastan ning tahan alles hoida (st. ühes kohas). Kõik, mida siia kirjutan, ei ole absoluutne tõde (sest sellist ei ole olemas), vaid need on minu mõtted, tunded, minu argipäev jne.
Retsepte riputan ma siia sellepärast, sest mul õnnestub alati head retseptid miljonisse erinevasse kohta kirjutada/salvestada ning nõnda ma neid kaotan, küll kaob leheke ära või viskan ma selle ajakirja ära kuhu retsept sai jahuse käega kritseldatud, kord jookseb arvuti kokku või olen ma need pannud jumal teab kuhu kausta. Kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis ei kasuta ma mitte ühtegi originaalretsepti, ma teen alati muudatusi. Esimesel korral järgin retsepti ning siis juba tuunin oma käe järgi. Ma ei riputa siia lihtsalt suvalisi toidupilte ja retsepte, vaid olen eelnevalt veendunud, et lõpptulemus maitseb hästi ning retsept töötab. Mulle on hirmus tähtis kvaliteet, mitte kvantiteet.
Absoluutne toidufriik, endine kodukokk, praegune sertifitseeritud kokk ja väga uhke selle üle!
Tihti küsitakse minu käest ka retsepte, mida mul ei ole üldjuhul pakkuda, sest ma teen väga paljusid asju lihtsalt tunde järgi või käe mälust. Mingil hetkel ma aga proovin ma panna retsepti kirja, kes teab, äkki läheb vaja.
Mina jätan teistele vabaduse omada arvamust, seega peaksid teised seda sama tegema. Mõte on vaba ja peab olema liikumises ning miski ei ole kivisse raiutud. Minu kirjutatu on minu isiklik arvamus ja omand (k.a minu tehtud fotod).
Mulle meeldivad lihtsad asjad, mulle meeldib ennast lihtsalt väljendada. Keerulisi asju saab ka lihtsalt väljendada ning lihtsaid asju keeruliselt.
Austan ja hindan elu, hoidun eelarvamustest, kastitamisest, oletustest, kuulujuttudest. Olen õppinud, et homme ei pruugi asjad olla nõnda nagu täna ning kõik võib muutuda hetkega. Pelgan kõiketeadjaid, fanaatikuid ning neid, kellel on alati kõik nuiad neljaks.
Armastan nalja ja naeru ning mida kauem ma siin maamunal elan, seda tungivamalt tunnen, et inimene peab tegelema asjadega, mis panevad tema hinge helisema. Muudmoodi ei saa.
Tuleme siia maailma elama ja õppima ning elama peab nõnda, et seda on tunda iga rakukesega, nautima. Mulle meeldib kuidas kuubalased nutavad ka läbi naeru ja tantsu. Võib olla kõlab absurdselt, kuid see on võluv! Lavida Es Un Carnaval!
Läbi erinevate keerdkäikude ja kogemuste hakkan ma tasapisi jõudma iseendani. Mida aeg edasi, seda rohkem ma kuulan ja kuulatan ning olen vait.
Loodus annab mulle jõudu. Mulle meeldib üksi olla, vaikuses, mõelda. See on mu lemmiktegevusi. Kui hääli, inimesi ja kära on mu ümber liiga palju ja liiga pikalt, siis ma muutun rahutuks. Ma naudin ja vajan üksindust.
Mulle meeldivad hirmsasti kõik loomad ja linnud ja putukad ja… Selleks olen saanud väga tugeva põhja oma vanematelt, kes on õpetanud, et ükskõik kui pisike on see elu, see on siiski elu. Kõik loomad ja enamus lindudest on minu juurde sattunud läbi mingisuguste keerdkäikude, ma ei vali kunagi ise neid, nemad leiavad tee minuni.
Minu tugevus ning nõrkus on mu lapsed, pere on mulle kõik ja mina olen nende kindlus.
Ennast laen ja maandan ma tantsides, muusika ja tants on mulle väga olulised. Vastavalt aastaajale ja tujule, kuulan ma 99,99% kas vene-, soome- või hispaaniakeelset muusikat või siis klassikalist muusikat. Minu laste arvates on see kõik üks jubedus. Aga kui ikka jalg tatsub ja tunne viib, siis panen klapib pähe ja keksin õues, peenra vahel, tööd tehes, pesu sorteerides…..no igal ajal.
Kui lapsed suuremaks saavad, siis ma tahan endale oma töökoda ning ma tahan õppida lõpuks mängima tśellot!
Vot, selline ma olen.