Nagu ma juba kirjutasin, siis meie perega liitus suvel koerapreili. Kui me temaga esimest korda jalutamas käisime, siis käisime Oliveriga läbi kõiksugu nimesid, kuid kuna koerapreili suutis oma jalutusvestist nii sujuvalt välja libiseda ja Männiku karjääri vahele varvast lasta ja seda veel nii rõõmsalt, siis tema nimeks sai Seeya (Öelduna kõlab see nagu SIIA).
Paar päeva tagasi käisid meil Ikea mehed, Seeya kepsles ümber auto kui mehed tõstsid pakikesi autost, kui kraam oli maha tõstetud, hakkasid mehed auto poole liikuma ja mees oli just tõstmas kätt lingini, kui…ma kutsusin Seeyat enda juurde, et ta auto ette ei kepsleks. Minu toon oli konkreetne ja käskiv. „Seeya (SIIA)!”Ma ei ole elu seeski näinud nii kiiret kannapööret, mees langetas käe ning hakkas ehmunult minu poole sammuma….
Ma ei teagi, kas mul oli rohkem piinlik või naljakas. 😀
