Ja nii me rühime jõuliselt kevadesse! Päike on kõrgemal ning päevadki on pikemad kui varem.
Aeg see lendab, eks? Vahel ei ole midagi ütelda, vahel tahaks ütelda nii palju, kuid seda ei suuda välja kirjutada, vahel aga tundub turvalisem olla omas väikesed mullis ja kasvada ning õppida.
Mis on vahepeal toimunud? Ma ei mäleta, kas kirjutasin oma toitumisnõustaja õpingutest? Oma tśellotundidest ma tõenäoliselt ei ole kirjutanud. Proovisin ühendada tööd, õpinguid siin ja seal ning jooksin kokku ja jäin haigeks.
Suvi oli kiire ja kuum, pidevalt 36 kraadisest köögist hüppasin jäisesse autosse ja siis taas kuuma kööki, kuniks mu kael jäi nii kangeks, et ainsateks leevendajateks olid pipraplaastrid ja valuvaigistid. Nii ma ennast kleepisin, kuniks kõrisõlme alla vasakule tekkis muna, arvasin, et mingi närv turritab ja teipisin end aga edasi, kuniks kõrisõlme alla paremale tekkis ka muna. Nii ma siis elasin, kuni ühel pühapäeva pärastlõunal tundsin end hirmus palavikuliselt, mis ehmatas natuke, sest mul on palavik üliharva. Kraadiklaasilt vaatas vastu 39,4. Soigusin natuke, toppisin end tablette täis ja läksin esmaspäeval tööle, sest….noh, kuidas sa jääd koju, vastutus suur, tööd palju ja tablettidega oli ju peaaegu talutav olla! Nõnda ma töötasin terve nädala, öösel higistades nagu maratoonar, kõri valutas, lõualuu valutas, keel valutas, hambad valutasid, pea valutas, kael valutas, õlad valutasid……ja päeval tablettide mõju all töötades, kuni ma neljapäeval lihtsalt enam ei jaksanud, no lihtsalt ei jõudnud enam seista ning mulle hakkas tunduma, et niisama see mööda vist ei lähe ning suundusin reedel arsti ukse taha. Hr. Google ütles mulle, et minu munad on kilpnääre ja suutsin endale ka diagnoosi panna – kilpnäärmepõletik, kuid ei teadnud milline vorm neist.
Õde üritas verd võtta, ei õnnestunud, sest käsivarrest tuli ainult õhku ja pilt kadus eest, lõpuks saadi pika mudimise tulemusena midagi kätte sõrmest, rääkisin talle ka oma munadest ja kahtlusest, et see trikitaja on minu arvates kilpnääre, endal oli ka kole hirmus, sest haige ma väga ei ole olnud, ei oskagi olla. Vereproovide tulemused näitasid põletikku ja vedelikupuudust ja mida kõike. Esmaspäeval sain perearsti vastuvõtule ja diagnoosiks pani tema mulle kurgu-neelupõletik ja määras antibiootikumid. Proovisin tema tähelepanu juhtida enda munadele, kuid tema arvas, et need on lümfid. Proovisin talle vastu väita, et lümfid ei ole seal, vaid kilpnääre, kuid edu ma sellega ei saavutanud, kes siin arst on?! Kuna mu enesetunne oli juba nii hõre, siis olin ma nõus kõigega, andke ainult midagi, mis leevendaks. Samuti ei uskunud ma, et antibiootikumid saaksid midagi ka paha teha, eks?
Loomulikult läksin ma peale arstil käiku tööle, ma isegi ei tea miks, tundus, et kui juba apteek ja antibiootikumid on lähedal ning need ju mõjuvad kiiresti, siis küll ma hakkama saan! Sain antibiootikumid, võtsin kohe tööl esimese satsi ning õhtul kodus teise, lootes, et nüüd saabub rahu ja palavik langeb.
Mis siis öösel juhtus? Minu palavik tõusis uutesse kõrgustesse ja valu aga sai uusi varjundeid ning tõstis sellised tuurid, et ma ei saanud teha muud kui higistada, oiata, väänelda, hingeldada ja tablette neelata, lõin kõikidele soovitustele käega ja krõbistasin täiesti tulutult öö jooksul 10 ibukat ja grammiseid panadole. Alguses abikaasa soovitas, et läheme emosse, kuid lõpuks juba palus see tee ette võtta. Mõtlesin, et kannatan ära ja kuna ma pidin praktikanti nagunii sõidutama, siis mõtlesin, et viin ta hommikul tööle ja ise lähen emosse.
Hommikul hakkasin emosse minekus kahtlema ja mõtlesin, et mis ma ikka siin hädaldan, on ju hullemaid juhtumeid, helistasin veel igaks petteks perearsti liinile, et äkki rohud peavadki nii mõjuma alguses. Vuristasin oma sümptomid ette ja kahtlused, et äkki mulle ikka pandi vale diagnoos ja mul oleks vaja muidu medikamente, sest mul on ikkagi kilpnääre paistes ja nüüd juba hingata ka raske, kas neelupõletikuga paisub ka kilpnääre? Selle hetke olukord oli minu kehale kuidagi nii võõras ja ma ei tundnud endas ära neid valusid, ma ei olnud kunagi varem midagi sellist kogenud, samas olin ma sellest 1,5 nädalasest kõrgest palavikust nii kurnatud, et ma tahtsin lahendust, kuid samasugust ööd ma enam ei tahtnud.
Ausalt, ma enam ei imesta MIKS pöörduvad eestlased pseudomeditsiini poole! Ma sain vastuseks, et ma ei olevat emo kõlbulik, sest mul polevat hääle järgi midagi viga! KUI rumal on inimene, et oma perearsti ei usalda?! KUI raske mul siis on tabletikuur lõpuni süüa?! Kuna nende kodulehel on kirjas, et nad saavad isikukoodiga andmetele ligi, siis pakkusin ma lahkelt oma isikukoodi, et palun vaadake! Tema aga ei vaadanud. Oma kurnatuses laristasin nutta, et küll ma olen ikka loll ja väeti, et ei saa nüüd ühe perearsti usaldamisega hakkama ja mida ma siin hädaldan õige! Kuid iga minutiga ma tundsin kuidas ma ei taha mitte midagi muud, kui lihtsalt lahendust ja vabalt hingata, sisetunne sundis mind oma uhkuseriismed kokku kraapima ja seadma sammud emo ukse taha. Emo ukse taga võeti mu id-kaart ja küsiti, mis viga. Ma seletasin. Sain uuesti sajatada, et mida ma siia niisama tulen uksetagust risustama, söögu ma aga oma tabletid lõpuni ja hädalagu siis! Sel hetkel tuli mul juba jonn sisse, et kui te väidate, et need on mu lümfid, mis on paistes ja mul on ka teie arvates kurgu-neelupõletik mitte kilpnäärmepõletik, siis söön oma tabletid lõpuni! Kuid PALUN vaadate mind üle! Minu id-kaart võeti vastu vastumeelselt ja sinna lisandus ka põlglik oie.
Lõpuks jõudsin arstini. Arst vaatas kurku, mõõtis temperatuuri, kuulas kopsu. Ütles, et jah, tõenäoliselt kurgu-neelupõletik ja AB kuur sobib. Palusin enda munad üle vaadata, psarate voolates PALUSIN, KUI teie väidate, et need on lümfid, siis ma annan alla ja söön oma tabletid lõpuni ja aktsepteerin, et nii valus see peabki olema. LÕPUKS jõuti mu munadeni! Näe, ongi kilpnääre paistes ning mind saadeti ultrahelisse.
Ultrahelis selgus kiiresti, et kõik on nii paistes, kilpnäärmes äge põletik, mäda veel ei ole ja tema ei ole sellist olukorda enne näinud….
Tagasi arsti juurde jõudes oli sõjakust lolli patsiendi üle palju vähem ning arst tõdes, et TÕESTI on kilpnäärmes äge põletik ning seda AB ei tohi üldse süüa, vaid mulle määratakse hormoonid, palju hormoone, selline vähihaige kogus hormoone!
Kujutate te ette seda tunnet? Hormoonid mõjusid kiiresti ja juba kolmandal päeval olin ma palavikust vaba.
Igatahes ma lõpetan hetkel siin, muidu tuleb liiga pikk jutt. 😀
