Sõitsime üks päev pojaga linna poole ning mõte läks riiete peale. Hakkasin arvutama, palju mu tol hetkel seljas olevad riided maksavad ning sain täpselt 3 eurot (välja jätan sokid ja aluspesu). Küsisin poja käest, mis ta arvab, palju mu riided maksavad? Õiget vastust ei saanud.
Taaskasutanud olen juba aastaid. Tõsisemalt hakkasin sellele mõtlema emaks saades, kui suure jalaga me siin ringi tatsume. Hakkasin kriitilisemalt mõtlema oma valikute üle ning kuidas see mõjutab mind, minu lapsi, maailma, tulevikku jne. Minu veendumused kujunesid ja kinnistusid just esimese lapse kasvades. Nüüd olen ma selles asjas veel kindlam, vankumatum.
Kui vanem poeg oli väiksem, siis ta häbenes taaskasutust. Eestis oli see siis veel natuke häbiasi ning tagasi siia kolides tuli see kuidagi teravalt esile. Nt tuttavate lapsed vaatasid talle viltu jne. Nagu ikka, igal perel on omad prioriteedid ning meie omad erinesid tuttavate omadest väga selgelt. Ja kuigi olid vastamisi kasutatud, kuid kvaliteetsed riided ning uued mittekvaliteetsed riided, siis lapsed seadsid rõhu sõnale kasutatud, vana, mis tähendas neile kohe vaene. Mu vanem poeg ikka vahel vaatas mulle oma suurte tõsiste silmadega otsa, tundus, et neis peegeldus terve maailma raskus ning küsis: “kas me oleme vaesed?”
Teine poeg sündis juba täiesti looduselapseks, minu eelistused olid juba välja kujunenud ning tema jaoks ei olegi teistsugust elu kunagi eksisteerinud ning temal on sügavalt ükskõik, kas tal on seljas kasutatuna ostetud riided või uued riided. Tema jaoks on täiesti loogiline, et me sööme päris toitu, igatsugu maltsa õuest, meil on kanad, kassid ja muud isendid ning me elame maal.
Mis/kes me siis oleme…. Liha sööme, rusikatega ei aja õiglust taga, ei kuuluta ka seda absoluutset tõde, poolfabrikaate ja valmistoitu sööme äärmisel juhul, rohelist sööme ka….. Tahaksin ütelda, et täiesti tavaline perekond, kuid milline on see tavaline perekond?
Lapsed said rinda üks 1,6a ja teine natuke üle 2 aasta. Mingit paanikat ma ei teinud, vaid võtsin nii nagu on, kui esimesega jäi piimast puudu, siis andsin juurde rpa-d. Teine poeg ei tahtnud aga ei lutti ega lutipudelit. Kui sai juba lisa anda, siis mõlemad lapsed on söönud kodutoitu. Beebieas tegin ma toidu neile ise, tihti sügavkülma valmis. Nätsutada ja närida olen ma andnud neile nt konti, millel natuke liha küljes.
Saunas on käinud nad mõlemad beebist peale ning talviti, sauna vahepeale, jahutanud endid lumes rulludes. Minu abikaasa on hoolitsenud selle eest, et poisid oleksid karastatud. Mina olen hoolitsenud aga toidulaua eest.
Poisid ongi tugevad ja terved.
Mis on oluline….
Taaskasutus, võimalikult lähedalt hangitud ja töötlemata toit, kasvatame ise nii palju kui saame, valmistame ise nii palju kui saame, minimaalne ja kahjutu kodukeemia, ravimeid me ei kasutagi eriti, tagasihoidlik eluviis, tugev perekond, kasvamine inimesena, paarina, perekonnana, emana, isana. Pakendid ega ilusad märgistused ei ole olulised, ma pigem loen mis pakendi tagapoolel on või siis eelistame pigem pakendita tooteid. Mind ei tõmba need öko märgistused, sest see ikkagi on masstoodang ning see hakkab kiskuma sinna suurtootmise poolele ning sellega kaasnevad ALATI mingid aga-d. (See on minu arvamus!).
Samas ei ole me absolutistid, sest see on liiga libe tee ja äärmuslik. Me ei pea endid paremaks kui teised, ei ole õilsamad. Ei. Me elame selles osas justkui omas mullis, meie valikud, eelistused ja mõtted.
Selline rusikad püsti õigluse taga ajamine on hirmutav, sest väga kergesti võivad rollid vahetuda ning hea tegemisest tulebki hoopis kahju tegemine. Ei saaks jälgida ainult eneses seda rahulolu, et MINA TEEN HEAD, vaid mõelda laiemalt, et mis on hea? Kelle mätta otsast?
Kui mu poeg küsis: „Kas me oleme vaesed? „ Vastasin talle, et me ei ole vaesed, elu on suurem kui uued asjad. Raha on kaduv väärtus, pigem väärtus on see, kui oskad teha mitte millestki midagi, raha kulutada oskavad kõik. Samuti seletan ma lastele pidevalt, et me oleme see, mida me sööme. Seega on meie esmane valik kavliteetne (kuid mitte alati kallim toit), vähem asju ja õnnelikum seltskond. Ma räägin kust midagi tuleb, kuidas midagi valmistatakse ning mis on selle tegelik hind, mille või kelle arvelt see meile tuleb.
Ma ei arva, et ma koormaksin lapsi selle infoga, sest me ei räägi ainult sellest, me räägime kõigest muust ka, tervest maailmast ja maailma äärest.
Kõigel on oma hind ning me kõik vastutame.
