Mina vaatan siit-sealt, loen, vahel räägin kaasa, mõtlen.
99,99%, kes riivamisi toidu teemat kommenteerivad, väidavad nagu ühest suust, et nemad ja nende lapsed söövad tervislikult ning nende toidulauale ei kuulu makaronid, sipsid ja muu rämps.
Meie toidulauale kuuluvad aegajalt. Ometigi need, kes väidavad rämpsu puudumist enda laual, söövad mingil kujul seda ikkagi, kuid eitavad. See tähendab seda, et mida sa ei taha näha, seda ei ole olemas, kuid ikkagi sellele viitamine ajab puhevile.
Võetakse üks ja lüüakse risti. Kui ma sain enda lapsed, mõistsin, kui ülekohtuselt ma olin enne lapsi mõnikord kedagi kritiseerinud. Kui tobe, väiklane ja lapsik ma tegelikult ise olin olnud. Pealispinna ja puuduliku info põhjal ei saa mitte midagi otsustada, selleks ei ole õigustki.
See teema puudutab ja kütab, riivab ja ajab vihale. Ma sobrasin endas ringi, kuid suurt elevust ma endas siiski ei tunnistanud.
Minu arvates on see lihtne, kõik teevad ise enda valikud ja kannavad seda. Mida sa ei taha näha ega tunnistada, seda sa ei näegi enne, kuniks sa oled valmis nägema. Kes varem, kes hiljem.
Veetke rohkem aega enda perekonnaga, kuulake oma lapsi, kuulake neid päriselt. Armastage oma meest/naist. Tegelege iseendaga ja armastage elu. Naerge ja nautige.
Oleks ei ole hea, elu on praegu ja siin.
