Öösel oli väike lambatirts ennast smuugeldanud kuidagi teiste lammaste juurde ning tagasi ema juurde enam ei saanud. Hommikul lauta minnes võttis vastu mind hädakisa ja õnnetu Milla. Mis seal ikka, lambatirts teisele poole aeda ja korras. Vaesekesel oli kõht nii tühi, et tormas kohe Milla juurde tissi toksima (nad nügivad ninaga). Pool tundi hiljem oli juba kõik rahulik ning lapsel kõht täis. Milla on tõsiselt hea ema!
Meespere käis nädalavahetusel vanaisal külas ning pühapäeval tormasid poisid kohe tallesid kaema. Milla astus rind ees talledele ette ning prõmmis jalaga ning pani pea hoiatavalt alla. Selgus, et Milla lubab laste juurde ainult mind, teisi hakkab kohe ähvardama.
Mida mina tegin nädalavahetusel? Ehitasin lastetoale seina, seina sisse ukseaugu ning panin ukse ka ette.
Endalegi üllatuseks sain oma elu esimese ukse esimese katsega ette, loodis ja puha! ning jõudsin valmis umbes 19 ajal. Õhtu lõpetasin ma naabritädi juures saunas.
Täna hommikul, nagu igal teiselgi hommikul, võtsin ma enne tõusmist tillevoni kätte ja vaatasin meilid ja uudised läbi. Ma ei saa midagi parata, kuid mind ahistab, ahistab hirmsasti ja ma ei saa aru kas mina olen kosmosemutt või paljud asjad ongi nii viltu.
Töötukassa kuulutas vähitüsistusega naise töövõimeliseks ja jättis ta haigekassa kindlustuseta (haa, see on nii haige!), meie lähimas tanklas oli kütuse liitrihind nädalavahetusel juba 1,394 eur, kõik hinnad tõusevad, meil on nii palju inimesi, kellel oleks vaja haigekassast tuge, nii palju, kes vajaksid naaatukene inimlikkust, et jalule saaks, kuid valitakse pigem siis juba midagi riigikogu, valitsuse hingele…. ah, ma lihtsalt ei taha.
See isegi ei aja mind vihaseks, vaid see tõmbab kõri kinni, sest nii õudne on. Meie valitsus elab paralleelreaalsuses, võimujanu on nii tugev, et ammuilma on unustatud enda töökohustused, nad võitlevad ainult omavahel, enda heaolu nimel.
Silma on jäänud ka erinevad nädalamenüüd ja säästmise nipid jne. Ei midagi uut, mingis mõttes saaks isegi paremini. See on mulle oluline teema, sest toidust me ei taha tingida, see on meie kütus ja see mõjutab väga otseselt meie heaolu ja tervist.
Tegelikult nende menüüde sisuga on kõik ok, lihtsalt need kogused! Need kogused! Meie peres on 2 poeglast, teine puha teismeline, lisaks sellele käib ta trennis ning liigub, mina, kes ma olen kogult nagu tänapäeva 10-aastane, kuid söön nagu keksmine Eesti mees… jaa… ütleme nii, et selle 50 euroga nädalas ei saaks me sama kvaliteeti lubada. Minu arvates mõjutab väga tugevalt ka kas elatakse korteris, linnas majas, maal korteris, maal koos lindude-loomadega, põllu ja mille kõigega. Kui palju liigutakse, milline see liigutamine on jne. Ehk see summa ei ole see, millest kinni hakata või lähtuda. Igatahes võtan ma ise ka selle teema ette ning vaatan esiti, mis tegelikult kulub ja kust ma saan teha ümberkorraldusi.
Täieliku kosmosemutina tunnen ma ennast ka nö klassivahede suhtes, mu aju vist ei suuda seda õigesse sahtlisse paigutada. A la kui sa kolid maale, siis oled sa madalam kui muru ja sa pead siin enne 3 põlvkonda elama, et ennast (no mitte ennast, vaid lapselapsed) võiksid endid kõneleva inimlooma hulka lugeda. Ma ei saa aru! Meil tekkis see arutelu saunas, esindatud olid siis mitmenda põlve kohalikud ja mina, kui võõras. Kuna ma olen üks kole isepäine naesterahvas, siis esitasin ma ka omapoolse nägemuse (mitte üldse sõjakalt, ma ei ole sõjakas). Mina arvan, et kui kohalikud suvatseksid uusi asukaid lihtsalt kuulata, siis sellest kompotist võiks tulla midagi head, nagu ikka erinevate vaatenurkade kompotist. Aga EI. Mul vist tõesti ei ole seda sahtlit, sest ma lihtsalt ei suuda paigutada seda infot kuhugi, et nendel on õigust uutega ebaviisakalt käituda ja uutel ei ole üldse mingeid õigusi, paljalt selle pärast, et nende esivanemad on teinud suure töö ära ja neile on kukkunud pärandus pähe. Loomulikult ei saa uued siseneda uksi jalaga lahti tampides, kuid kui sisenetakse relvitult, austusega? Nagu inimene inimesega? Mis on selles halba? Kosmosemutt.
Tegelikult ei ole asi nii hull, leidub mõningaid, küll ühe käe sõrmedel loetavalt, põlisasukaid, kes on minusuguse kosmosemuti omaks võtnud ning see on neist väga kena! Eriti veel kui ma lihtsalt ei taha ega vist oskagi enam esitada sellist “harju keskmist” tüüpi, ma olen see, kes ma olen. Minu arvates inimesed, kes üritavad kõigile meeldida, ei meeldi tegelikult mitte kellelegi. On vaja õigeid inimesi, mitte kõiki inimesi.
Ja ma nägin laupäeva öösel väga kummalist und – ma nägin kadunud vanaema abielusõrmusega kätt. Mitte midagi muud temast, lihtsalt kätt, milles sõrmus. Ma ei näe kunagi surnuid unes, pigem loomi, kuulen surnuid, kuid ei näe. See käsi oli midagi uut. Meil ei olnud kõige paremad suhted, hakkan talle alles nüüd andestama (mitu aastat on möödas tema surmast), õigemini alles nüüd lasen ma ta enda mõtetesse ning viimasel hingedepäeval süütasin ma talle küünla. Enne ma seda ei suutnud. Andestan ma talle enda pärast, tema tegi enda valikud ise.
Aga ma jätkan oma lendu orbiidil….
Ilusat!
