Tegin smuutit, minu väiksem ütles, et see on hapu, lasteaias tehakse palju magusamat smuutit! Mida ma sinna siis sisse panin….. Pett, banaan, maasikad, chia seemned, vutimunad. Minu arvates ei olnud hapu.
Mulle tundub vahel, et Eesti on nagu teismeline, tahaks lennata kõrgelt, kuid midagi jääb puudu ja lend ebaõnnestub. Minu arvates ka selle lihavaba päeva ja maheda toiduga alustatakse kuidagi valest otsast ning võetakse suund liiga kõrgele.
Lihavaba päev on minu arvates täiesti teretulnud. Minu arvates on suurem probleem see mõttetu suhkru lisamine igale poole, poolfabrikaatide serveerimine, koogid-saiad-mahlad-moosid ja seegi, et ei teata mida suhu pistetakse, ei teata kust see on pärit. Alustaks enne nende teemadega ja alles siis hakkaks nõudma mahedat! Kohe otse äärmusesse…
Teine teema, mis on hinges ja mida ma ei mõista, on see veganite ja taimetoitlaste vahutamine, et õnnelikult kasvanud, elanud ja seal samas
tapetud linnu/looma elu on kuidagi võrreldav vabrikutes elavate lindude-loomadega, kus neid siis hunnikus solgutatakse tapamajja ning riputatakse jalgupidi tapmist ootama jne.
Kui paljudel veganitel on kodus kassid-koerad, lemmikloomad? Peent tõugu, timmitud ja aretatud nii et silm punnis, tellitud teisest Euroopa otsast, peetakse korterites? Miks? Mis elu see selline on? Õues, meie endi kodumaal, jooksevad õnnetud kodutud koerad/kassid ringi, enamus neist “õigemate asjade eest” seisjatest ei taha aga neid, siis hakkavad tulema need liigad – liiga vana, liiga raske kodustada, liiga ettearvamatu, liiga…. Liha suhu ei pista, kuid ega päästma ka ei kipu…
Minu arvates on veganitel-taimetoitlastel, no tegelikult ka lihasööjatel… kuidagi nii piiratud nägemine, ühekülgne. Minu arvates on kuidagi kummaline materdada kõiki omnivoore, sest on vaadatud netist koledaid pilte ja videosid? Kas mitteloomne toit on kantud õhu ja armastusega lauale? Täiesti ausalt? Mis te arvate, et mulle meeldib see, et lindudel ja loomadel on sellised tingimused ja tegelikult kedagi ei huvita? Millega te mööda maailma ringi lendate? Kas õhu ja armastusega? Kas need kauged, eksootilised kohad, kus puhkamas käiakse, kus nende hotellide tööjõud näeb enda lapsi ja perekonda kord aastas, kas nende lastele piisab ka õhust ja armastusest? Keegi mõtleb sellele?
Minu arvates ongi meie elu nii uppi keeranud, sest kõik mõtlevad ainult enda peale, MINA teen ENDA arvates head. Et kui ei pista suhu loomseid tooteid, siis on jalajälg olematu? Mida vähem teatakse oma toidu päritolust, seda puhtama südametunnistega seda süüakse, kehtib ka lihasööjate kohta.
Kogu selle kupatuse pärast ma võtangi nt vabrikukanu, kes utiliseeritakse nagunii, suurtööstuses on nad ju kasutud peale esimest hooaega, minu juures surevad vanadusse või viib rebane või kull nad ära. Eks, elu on. Mul on hulkuv koer võetud, üks kassidest jäi emata ning see uduse silmaga tegelane oli vaja üles putitada, teda sai toidetud lutipudelist, mu esimesed vutid, kes olid eelmises kohas näljas ja külmas, nokad kõveraks kasvanud, nii et süüa eriti ei saanudki jnejnejne. Mida teie ise olete konkreetselt teinud, peale selle näpuga näitamise, suure jutu, videode vaatamise ja jagatud meemide?
Jah, ma mõtlen palju liha söömisele, sest iga kord kui on käes SEE päev, on mul nii raske ja valus, et hing läheb katki! Nii kuradima lihtne on osutada poes näpukesega selle filee poole ja selle vorstikese poole. Proovi sa teha seda selle nokakese peale ja tolle nokaese peale…. Tahadki liha vähem süüa ning tunned seda vastutusekoormat, mis on hirrrrmus raske! Kuid ma olen kindel, et võimalikult vähe töödeldud ja võimalikult lähedalt hangitud toit on parem valik, kui konteinerites veetud ei tea kust ja ei tea kuidas korjatud-kasvatatud toit. Juba lihtsalt sellepärast, et ma vähemalt tean, mida ma söön. Kas sa tead?
Just nagu inimene saab olla õnnelik ja õnnetu, nii saab ka loom/lind olla õnnelik või õnnetu. Lõpuks leiame oma otsa kõik, kes sureb loomulikku surma, kes haiguse tõttu, rebane pistab pintslisse, teise liigikaaslase tõttu, teisest liigist isendi tõttu, auku kukkumise tõttu või mille iganes tõttu!
Ma veendun üha enam ja enam, et viha, süüdistuste ja karistamisega ei saavuta mitte midagi! Pigem vastupidist.
Rahu, olgu see hind kui kõrge tahes… seda ei saa enam kutsuda rahuks. Viha külvab viha.
Mitte mingisugust kahekõnet ei ole, hirmus lumelabidatega materdamine käib täies hoos – kumb on lollim, lihasööja või vegan…. Tegelikult on probleem hoopis milleski muus.
