Ma sain umbes nädalake tagasi trahvi, ületasin kiirust. EI, ei ole absoluutselt uhke, häbenesin silmad peast, tänaseks olen juba üle saanud, vist.
Öö, tulin töölt, väsinud, Haabersti viaduktil jäi hoog sisse ning ma veeresin reipalt viaduktilt maha, selgus, et liiga kiiresti.
Minu elu esimene trahv.
Elus esimest korda peatas mind politsei kinni. Peale kõiki neid aastaid.
Häbenesin, tundus, et politseinikulgi hakkas minust kahju, sain mõjutustrahvi. Paha, paha, paha.
Eile, peaaegu öösel, sõitsin töölt koju.
Viisin kaastöötaja koju, Nõmmele. Palju väikeseid tänavaid, võõras koht, kurat seda teab kas seal on 30, 40 või 50km/h.
Tallinn ei ole minu tugevaim külg, ei ole minu linn. Ma sõidan, liiklen, kuid mul on tunne, et selles linnas puudub igatsugune loogika.
Sõitsin igaks petteks 40-ga mööda neid tänavaurkaid.
Mingi auto haakis taha, lähemal uurimisel selgus, et politsei.
Sõitsime koos neid tänavaurkaid, vaikides, 40ga, kaua. Siia ja sinna, kitsad tänavad, puumajad, ikka kitsad tänavad, vaikus.
Mingil hetkel täitus minu seljatagune taas sinistest ja punastest värvidest, peatusin. Ausalt, autokoolis õppisin küll, et kui seljataga käib värvimuusika, siis tuleb peatuda, kuid reaalses situatsioonis ja esimesel korral tekib lühis, et mida ta nüüd tahab……
Avasin akna, meeldiv noormees sammus mu akna juurde ning ma ei hakanud aega raiskama ja küsisin otse, et mis ma nüüd siis tegin?
Väikese muigega vastati, et „ei, ei midagi. Lihtsalt naaatuke aeglaselt sõitsite, miks?“
Võõras koht, võõrad tänavad, navi ei ole peal ja ma ei hakka lendama, sest pärast ei märka õigest kohast keerata vmi.
„Ja üldse – ma sain eelmisel nädalal kiiruseületamise eest trahvi, seega hoian hetkel madalamat profiili…“
Nüüd pigem laiema naeratuse saatel seletas noor politseinik, et üldjuhul sõidetakse aeglaselt siis, kui ei suudeta sõita…
Puhuma pidin ka ikkagi.
Teate, ma ei ole isegi pidanud nende aastate jooksul alkomeetrisse puhuma ja mul ei ole õrna aimugi millise turbulentsi ma sinna masinasse pean tekitama.
Selgus, et nagu õhupalli puhuks. Selgus ka see, et ma suudan täiesti kaine peaga nalja teha ja head tuju tekitada! Rõõm on minu poolel!
Noor politseinik teatas, et kuna oleme sama kandi inimesed, siis äkki võib ta olla teejuhiks?
Keeldusin viisakalt, küll ma siit kuradi linnast välja ka saan ükskord! See k-tähega sõna oli siiski mõtteline osa.
Politseinik soovis kena õhtut, sõitis ikkagi mul ees ning Keilas lõpetas oma tööpäeva ja parkis auto Politsei- ja Piirivalveameti parklasse.
Enda auto, mina sõitsin omaga ikka koju 😀
