Nii palju on muutunud, nii palju on olnud erinevaid tundeid ja olukordi, nii palju on olnud mõtteid, mida olen tahtnud kirja panna. Aeg aga kuida ei jagu. Kõige rohkem igatsen ma hetkel mõtlemiseks aega ja ruumi, ma olen nii palju rääkinud, suhelnud, seletanud, õigustanud, kinnitanud, väidelnud, et ma nüüd tahaksin lihtsalt mõttepausi. Üldse ei taha hetkel suhelda, mitte üldse ei huvita mind teiste mõtted ja arvamused.
Nii… Meie Milli sai emaks, sellest ma kirjutasin. Tema tited on ülimalt tragid ja tublid ning Milli ise super ema!
Meie Manna sai väikese poisi emmeks 22-23 juuli vahelisel ööl. Manna on meil ju alati olnud selline, kes ei suhtle ega räägi, kohe suisa metsik olevus. Esimene hirm oli mul see, et kui Manna saab emaks ja tall hakkab enda ema ju esiteks hääle järgi ära tundma, siis kuidas Manna ennast isikupäraseks teeb? Õnneks hakkas Manna rääkima, alguses suht kareda häälega, kuid tänaseks on tal juba ilus kitse hääl. 🙂
Teine hirm oli, et milline ema ta on! Pole ta ju kunagi meil emaks saanud ning esimesed talled sai ta kunagi eelmises kohas ja liiga vara ja ta jättis talled maha.
See hirm oli ka asjatu, sest Manna on väga hea ema! Tissitab ilusti, hoolitseb, peseb ja nügib jalgele.
Järgmise üllatuse osaliseks sain ma siis, kui ma kanadele süüa panin. Meie Murumuna ilmus hommikusöögile 4 tibuga! Käitusid nagu oleks see täiesti normaalne.
Lapsed olid kodust ära nädalakese, sugulaste juures. Minu väiksem tuli selliste juttude saatel koju, et tema pidavat minema põrgusse, sest ta ei ole ristitud ning tal on veel võimalus pääseda! 😮
Jah, ma sain kurjaks, sest ma ei ole kunagi uskunud poosetamisse ega ilusatesse fasaadidesse. Minu jaoks usk ei ole seotud koha ega ehitisega, minu jaoks on usk suurem. Usk on lootus, moraal, headus, armastus, ausus, austus ja see on inimese sees. Nõnda olen ma ka lastele rääkinud.
Samuti leian ma, et sõita nõnda sisse meie pereasjadesse on ka kole. Ma olen aegade algusest peale rääkinud, et MEIE lapsed otsustavad ise kas nad astuvad suurtena kuhugi või ei, MINU arvates ei ole normaalne olla “usklik” vaid sellepärast, et nõnda jääb kuidagi sündsama inimese mulje või nii on kombeks. Ja just MULJE, mitte ei olda kuidagi sündsam, moraalsem. Ja jumala eest – tule vaidle minuga nendel teemadel, mitte ära hirmuta mu 7 aastast!
Rahustasin oma lapse siis maha, et kui mingi inimene sulle paar tilka vett pähe tilgutab, siis see ei ole pääsemine. Pigem ikka see austus, ausus, headus ja südameheadus jne…..
Milleks poosetada kui inimeses puudub see headus, ausus ja austus? Kui ollakse ise teinud vaat et suurema osa pattudest, kuid ikka vehitakse ristiga ja poetakse usu taha peitu? See on minu arvates NIIII naeruväärne ja lapsik.
Kust võetakse see vabadus pidada ennast paremaks kuhugi kuuluvuse pärast? Vabadus ütelda, kes pääseb kuhu ja kes ei pääse?
Mida teie arvate? Kus jookseb see piir? Kas üldse on mingit piiri?
