Kui ma hommikul silmad lahti tegin, oli esimene mõte lumi, kas lumi on maas? Vaatasin, ei olnud.
Teine mõte, lapsel on homme koolis kontsert. Mida me selga paneme? Mäletan, et eelmisel aastal oli mul seljas kleit ning mul olid juba natuke päevitunud jalad. Sel aastal? Kui hästi läheb, siis ei pea talvesaapaid jalga panema.
Kuna ma ärkasin enne kukke ja koitu, siis lasin mõtetel uidata. Ei tõusnud voodist, lihtsalt rändasin, mõtetes, ajas.
Mäletan veel, et aasta tagasi olin ma kurb. Kurb ja väsinud. Mõtlesin, et kui linnulennult on see aasta möödunud ning kui teistmoodi ma ennast täna tunnen. Mu õlad ei ole enam nii rasked.
Ma ei teagi, võib olla oli see rasedusjärgne depressioon (mõelge, tervelt 5a peale sünnitust) mida ma muudkui lükkasin ja lükkasin, peatuda ei saanud, sest tööd oli vaja teha, kasvõi hambad ristis, siht silme ees. See kõik segunes ületöötamisega ning…. Tegelikult ma teadsin kuskil sisimas, et KUI me kolime lõpuks enda koju, maale, siis ma murdun.
Murdusingi.
Ühel päeval käis klõps ning mu pea tühjenes, minust voolas elu välja, rõõm, naer välja. Ma olin juurikas. Tühi, võimetu, jõuetu, katki, suutmatu, tühine, kasutu, ebaõnnestunud, väsinud, kole, loll, hall…. Ma tardusin.
Maailm aga ei peatu. Ma sain tunda igal sammul KUI maas ma olen, KUI käpuli ning KUI ebasobivalt ja kohatult depressioonis. Nüüd mõeldes on see ju isegi huvitav, et on olemas sobiv ja ebasobiv viis. Tol hetkel oli mul ükskõik, sest ma ei suutnud tunda.
Paar kuud peale langemist, hakkasin ma ennast sundima takka. Tee ometi midagi. Kui hing ja süda on tardunud, siis kasuta käsi, tee mida sa oskad. Võib olla lükkab keha ka hinge ja mõtte tööle. Füüsiline tegevus ju aitab. Ma olen üks tagurpidi inimene ja ma ju ometi ei lähe lihtsalt jooksma või joogasse! Mina teen midagi muud.
See oli augustikuu viimane nädal. Majake oli paigas, abikaasa oli tööreisil ning kuna sinna lähedale jäi ka vanaema, siis lapsed läksid kaasa. 4 päevaks. Ma olin üksi kodus ning ma mõtlesin, et mida ma teen. Majakesel on vaja torustikku. Mõtlesin, et kui ma sellega saan hakkama, siis saan ma ka püsti. See võtab küll aega, kuid ma saan püsti.
Uurisin netist, kruvipoest, sain vajalikud osad, pendeldasin mitu korda kodu ja kruvipoe vahet, kuid LÕPUKS olid kõik vajalikud asjad koos. Muidugi sain ka kuulda, et torustiku paigaldamise jaoks on vaja ikkagi “päris” meest, kuid seda kindlameelsemaks see mind muutis, et ma pean sellega hakkama saama (ma isegi ei tea, miks see nii kinnisideeks muutus).
Igatahes vedasin ma pumbast vee tuppa, mis siis hargnes boilerisse, duśśiruumi, wc potti, kööki ning sealt edasi kraani, pesumasinasse ja nõudepesumasinasse. Loomulikult pidin ka äravoolu korraldama.
Ilmselgelt ei läinud kõik ludinal ning mitu korda viskasin ma torutangid käest, vandusin, et mul on viinersõrmed, mis ei suuda midagi väänata, mu mõte ei jookse korralikult, higimull oli laubal ja käed nagu käterätikud jne. Kuid ma sain hakkama!
Enne kui mu perekond koju tuli, jõudsin ma käia mõnusa sooja duśśi all ning rahulolevalt teatada, et nüüd on vesi sees!(kõik töötab siiani!)
Ma olin uhke. Enda üle. Üle pika aja. Ja ma teadsin, et isegi kui ma seda sel hetkel ei usu, siis millalgi läheb kergemaks. Millalgi ma rõõmustan hommiku üle.
Tegelikult mulle meeldis see aasta. Ma sain suuremaks, tugevamaks, teadlikumaks. Õppisin palju endast, oma perekonnast, teistest inimestest.
Ma olen ka väga palju sobranud endas, kes ma tahan olla, milline inimene ja milline ma tegelikult olen. Ma avastasin, et ma tõesti tahan olla hea ema, mitte sotsiaalmeedias, mitte teiste arvates. Ma tahan olla oma laste jaoks parim ema. Ma tahan veeta päriselt oma lastega koos aega, päriselt KUULATA neid, ma tahan näha kuidas nad kasvavad ja kujunevad. Ma ei taha eelistada sotsiaalmeediat ega sõbrannasid ega kõike muud, mis viib mind pidevalt ja alati ära. Ma ei taha olla see ema, kes ütleb pidevalt, et oota, oota, oota, mul on kiire ja räägime siis, kui ma tagasi tulen…. Ma tahan ise oma lapsi kasvatada, ma ei taha, et seda teevad vanaema, lapsehoidja, veel keegi või kasvavad nad täitsa omapead. Ei taha.
Selle aasta emadepäeva ootan ma teistmoodi. Võib olla sellepärast, et ma tunnen, et meie omavaheline side, meie kõigi nelja, on tugevam kui kunagi varem. Ma näen ja tunnen seda suhtumisest, kodusest õhust, silmavaatest, kehakeelest.
Seda lihtsalt tunneb. Armastust tunneb. Rahu tunneb.
Mõni päeva tagasi ma ärkasin ning rõõmustasin hommiku üle. Üle pika pika aja.
