Valu

Minust tuli üleöö seljahaige. Eile hommikul kohvipurule vett peale valades, vaatasin korraks paremale alla ja… keegi oleks mind justkui selga, tiivakondi alla, pussitanud. Tõstsin kiiruga pea ja järgnes aaaa, uus valusööst. Sellest ajast peale ei saa ma vaadata paremale alla, pead pöörata, käsi tõsta üles, normaalselt voodisse minna ega normaalselt voodist tõusta, kõhuli olla, kiiresti liigutada, selga toetada vastu seljatuge ja palju muud. Veereda saan. 

Ja see ei ole mingi lihtsalt valu, vaid valus valu, äksi täis valu. Omamoodi ka naljakas valu, sest üks hetk nagu ei oleks midagi, väike vale liigutus ja põmm, kivikuju. 

Täna õnneks ei ole enam NII hull, teatud liigutused on välistatud, kuid keha võimaldab juba rohkem liigutada. Õigemini ma suudan teatuid liigutusi tehes valu üle hingata. 

Sellist valu ei ole minu elus veel esinenud.

Minu valude valu on migreen. Mind kimbutas aastaid migreen. See kõige hullem variant. Ma olin otseses mõttes 3 päeva jutti elavate kirjast ära. Ma ei olnud võimeline kontakteeruma, ma ainult öökisin, peitsin ennast pimedasse koopasse ning ma ei olnudki võimeline muud tegema ega mõtlema. Ei, ma ei ole nõrguke. Sünnitasin 2 suurt last valuvaigisteta ja suutsin valude ajal mõelda, erinevatele asjadele – kas tuled said kodus kustutatud, milline ma välja näen, uudiste peale, issand kui tobedad sokid, ma ei jõudnud ripsmetuśśi ära pesta, ilma jne. peale. 

Migreeni ajal ma ei suutnud. See on kõige hullem valu minu elus. Sünnitusel ma tean, et see saab kohe läbi, minu sünnitused on kestnud väga lühikest aega (esimene kõigega kokku 6 tundi ja teine tiba üle 3 tunni), kuid migreen alati see 3 päeva. 

Peale teise lapse sündi hakkasid mind mingreenihood kimbutama iga 2 nädala tagant ning millalgi ma hakkasin mõtlema, et ma ei taha enam elada, nii ma ei taha enam elada. Ma ei jaksa nii elada. Iga kuu kaotasin põhimõtteliselt 1 nädala oma elust. 

Hakkasin aktiivselt tegelema oma migreeniga. Sain lahti, nüüd on järele jäänud ainult harvad peavalud, mille elan üle ning ma suudan funktsioneerida täiesti arvestatavalt. 

Teine suurem valu ongi olnud sünnitused. 

Õnneks rohkem valusid mu elus ei ole olnud. Füüsilisi valusid. Meeldejäävaid valusid. 

Eile üllatas mind siis see uutmoodi valu ja tuletas mulle meelde, et oma keha peab hoidma ning pean olema tänulik selle eest, mis antud.  

Võiks olla palju halvemini. 

Tõenäoliselt on mingi närvipõletik kuskil, vast läheb üle. 

Eile õhtul voodis vaatasime abikaasaga teineteisele otsa ja tõdesime – neljakümnendad….. Mis muud (see oli nüüd irooniaga, temal oli ka eile natuke vildakas päev, ühel üks ja teisel teine häda).