Siit, sealt, veel mujalt – pidevalt tuleb ikka järgmine ja järgmine artikkel sellest kuidas lapsed on vägivaldsed, siis nad on hoopis “erilised”, vanemad panevad pea liiva alla ja mugisevad seal liiva all veendunud, et nemad teevad kõik õigesti. Kõik on õiged, kõik teevad kõik õigesti, probleemi pole. Viga on lastes. Aga jumala eest – ON! Probleem on!
Eile nägin kuidas meie väikese kohakese kohalik laps viskas pardiperet mõisa tiigi ääres kividega! Läksin nii kiiresti kui sain, źestikuleerides käigu pealt ja nii hästi kui oskasin, et lõpetagu kohe! Poiss ehmus, haaras enda kiivri ja põgenes rattaga kus seda ja teist. Ma olin hinges nii kuri, kuid rusikad püsti ma ei läinud, mul oli ainult üks sõrm püsti, nimetissõrm, sellega ma osutasin talle suuna kuhu suunas ta peab oma sammud seadma. Olgugi, et poisi enda vanemad nimetavad enda last eriliseks, mina nimetaksin seda last üksikuks. Tal on jah kirjade järgi vanemad ja kodu, kuid päriselt KODU tal ei ole, asjadega täidetud korter jah. Need on need tänapäeva “õiged” vanemad, need, kellel on alati õigus ja kes teevad kõik õigesti, jagavad facebookis õigeid meeme, oskavad käituda teatud standardite järgi. Ja ka need, kelle lapsed on ripakil. Need, kelle lapsed hulguvad siin ja seal. Need, kes päriselt ei kuula. Need, kes lastega ei räägi. Need, kes südant ja hinge ei anna. Need, kes ei lähe sügavuti.
Ja need õiged ei ole seotud teatud sotsiaalse staatusega, oh ei! Osadel nendel “õigetel” vanematel on suisa pagunid! Osad neist õpetavad. Osad on väga lugupeetud isikud. Pealispind on justkui korras.
Üks kuradi wanna be ühiskond.
