Kuidas teil läheb?
Mul on nüüd 1 kuu 3 nädalat väga intensiivset tööaega selja taga, ma olen saanud kuhja vastutust ilma sissej9uhatuseta selga. Ei mingit pehmet maandumist.
Tegelikult see mind ei häiri, ma olen harjunud tegema kõvasti tööd, kuid see mis mind üllatab, on töökollektiiv. Kusjuures ma Tallinnas seda ei kogenud, kuid see väike kohakene ei väsi mind üllatamast.
Te ei kujuta ette – minu peale ei ole kitutud vist elu seeski nii palju kui selle väikese ajaga! Minu laps oli sellel tasemel..mmm….vist lasteaias ja sedagi lubasin tal harrastada väga lühikest aega.
See üllatas mind, sest see on minu arvates nii lapsik ja kuidagi väga madal ja ei sobi enam normaalsete inimeste maailma. Mille üle on siis kitutud… Näiteks see, et ma olevat lõhkunud KÕIK saali lauad ära oma trelliga. Ju mul on siis maagilised käed, sest suutsin mina neid vaevata kinni ja lahti kruvida.
Teine asi oli, et Triin unustas ukse lukustamata…. Mina sellised olukorras panen lihtsalt ukse lukku ja elan edasi.
Triin tellis liiga vähe kurki hommikusöögiks! Rõhk on sõnal TRIIN. Tulemus oli aga see, et üks terve kurk jäi aga külmikusse. Ju siis ei olnud vähe…
Appi! Ja see kohv! TRIIN keetis nende meelest liiga lahjat kohvi!
Ja nõnda kitutakse ja kitutakse, meeskonnatööst ei ole siin haisugi. Minule kitumine ei meeldi, kituda ka ei meeldi, mina ajan asja joonde ja elan edasi, ei aja mina taga teiste pisivigu. Ma olen pigem huvitatud lahendustest, ma ei mõista, et teiste peale kitumine mind kuidagi kõrgemale tõstab.
Aga seda ma juba kuulsin ka, et siin ongi selline komme, kitutakse ja kitutakse.
Teine asi, mis mind üllatas, on valetamine nii, et silm ka ei pilgu. Räägib sulle midagi ja hetk hiljem vannub, et tema pole nii rääkinud…. Issanda ristike…. Käärud sirged või? Ausalt – mina nii ei oska! Müstika!
Ja kui ma seda üle ei ela, siis elan ma kuskil mujal edasi ja kui ma elan, siis muutuvad siin asjad paremaks.
Ah, just sain meili, et minu kontole on kantud 7 milli….. Halleluuja!
