Emaks saamisest alates seisan ma iga päev oluliste valikute ees, ma pean tegema õigeid valikuid, et mu lapsed oleksid ja püsiksid õigel teel, et nende süda oleks õigel kohal, et neis jaguks eneseusku ja armastust, et nad oskaksid enda eest seista, et nad austaksid teisi ning ei otsusta teiste üle välise põhjal, et nende sisemine kompass ei valetaks ning nad julgeksid sellele loota. Ei, ma ei taha, et nad oleksid sõnakuulelikud ja alluvad, vaid tahan, et nad oleksid iseseisvad ja mõtlevad isiksused. Ma õpetan neile, et inimesed on erinevad ning me peame tulema toime erinevates olukordades, erinevate inimtüüpidega. Teise põse ette keeramine ei ole lahendus.
Minu arvates teeb asja raskeks see, et garantiisid ei ole. Aga ma annan endast parima.
Kui nad on väikesed, siis on neid kerge silma all hoida, teha nende eest valikuid ning otsustada nende eest. Nende kasvades peab õppima neid usaldama, ma olen pidanud usaldama nende valikuid ning isegi kui need ei ole kõige paremad olnud, on need nende valikud ning me lihtsalt harutame olukorra lahti ning kaalume igat osakest eraldi. Sellega ma loodan, et nad õpivad tulevikus erinevaid olukordi lahkama ning tegema paremaid valikuid ja otsuseid.
Mu laps tuli eile koolist koju nutuvõre suu ümber. Vanema klassi poiss, kes on teda kooliaasta algusest peale kiusanud, surus ta eile vastu seina, pigistas kõri ja lopsis näkku. See kiusamine on siiani olnud selline nügimine, tõukamine, jala taha panemine, halvasti ütlemine, alandamine. Eile algas asi tõukamisest. Mu poeg tõukas vastu ja küsis (tema enda ütluste järgi), et kas see kiusamine võiks nüüd lõppeda, mille peale see poiss siis surus mu lapse vastu seina ja haaras kõrist.
Me oleme õpetanud, et enda eest peab seisma. Kui on veel selline kerge ärplemine, siis peab enda eest seisma ning selgeks tegema, et sellel ärplemisel ei ole mõtet, saatma nö sõnumi, et minust peksukotti ei saa. Pidev kituma jooksmine, annab lihtsalt kituka maine, sest midagi tõsist ju pole veel juhtunud ja keegi ei võta tõsiselt. Seda võib eitada, kuid igal pool käib võimuvõitlus ning kui sa jooksed pidevalt saba jalge vahel kellegi selja taha, siis oled varsti porri tallatud. Ärge nüüd valesti mõistke, ma ei poolda vägivalda. KUID see, et see teine on suurem, vanem, rikkam, ilusam ja mida kõike, ei anna talle tegelikult mingeid erilisi õigusi. See, et keegi on vanem, ei anna talle automaatselt õigust nooremaid käsutada, alandada või mõnitada.
Kägistamine on tõsine. Vähemalt minu kompassi järgi.
Helistasin kooli, vastus ümmargune – pada sõimab katelt ja ega minu poeg ka täitsa puhas ole, nende klassi poisid provotseerivad suuremaid poisse ju ka….
Ahah… Kas ma ütlesin, et mu poeg on ingel? EI. Kas ma ütlesin, et mu laps on täiuslik? Ei. Ma ütlesin, et koolivend kägistas minu last ja see on minu arvates vägagi taunitav käitumine, eriti veel kui tegemist on vanema lapsega, kes peaks ju targem olema.
Ma saan aru, et kui on erinevad inimesed, siis tuleb ka lahkhelisid. See on ju normaalne. Normaalne ei ole teisel kõrist haarata, sest teil on erinev arvamus. Ei ole normaalne sülitada teisele näkku, sest te näete maailma erinevalt. Eks?
Ometigi sain mina aru ümmargusest vastusest, et kui sa nö “provotseerid”, siis annab see teisele osapoolele vaba pääsme tegudeks.
Ma käin miniseelikus, kohe selgelt ma ju provotseerin – vägistage mind! Naine ei täida mehe nõudmisi, selgelt provotseerib – paneks ta õige põlema või annaks niisama peksa! Sa ronisid oma parsaga minu vinge pilli ette, sa provotseerid – ma peksan su auto sodiks!
Ja nõnda me tolereerime kiusamist.
Eelmine aasta juhtus midagi analoogset. Mu poeg vaatas kogemata 9 klassi poissi “valesti”. Kohe selgelt ta ise provotseeris ning teisel poolel oli põhjus tal kõrist haarata ja näkku sülitada.
Kuldseks päästjaks oli sel korral “vabandust” õigete nägude eest. Kahjuks ei päästnud see võlusõna hiljem seda last teistes olukordades ning ta pidi kandma vastutust ja istuma noortevanglas. No aga see selleks.
Küsimusele, mis on lahendus olukorrale, oli vastus – kõigile ei ole antud seda mõistust ja targem annab järele.
Jah, ma olen tige, sest “vabandust” ei ole mingi kuldne pilet pääsemisse.
Kas selline ongi siis see kuulus kiusamisvastane programm? Kõik on lubatud, pead ainult oskama õigete nägude ees “vabandust” ütelda? See siis ongi see lahendus? Nõnda me vähendame kiusamist? Näppu viibutades? Tõesti?
Vägivalda on palju ja minu arvates ei tule see multifilmidest ega mängudest, vaid kodust, koolist, lasteaiast, mänguväljakult, töö juurest. See, kuidas me teineteisesse suhtume, milline on me endi sisemine kompass. Kui meil endil ei ole prioriteete, väärtusi, põhimõtteid, mis on meil siis üldse edasi anda?
Ma kohe mõtlesin sellele teemale öösel. Kas ma kuidagi reageerin üle? Jah, ma lendasin peale nagu emalõvi, sest mulle on kuidagi arusaamatu, et selliseid asjad korduvad ning ei leidu lahendust. Ma ei tea, kuid ma ei suutnud ette kujutada olukorda, mil oleks kõrist “kinni hoidmine” normaalne, kuidagi õigustatud. Või üldse teise alandamine, alahindamine, mõnitamine, solvamine, ehk teise vaimne ja füüsiline väärkohtlemine.
Süüria sõda ei alanud ju ka graffiti pärast, vaid see andis hea vabanduse, ettekäände vägivallatsemiseks. Kui see võrdlus tundub kohatuna, siis mõelge, kui palju on lahkunud siit ilmast just kiusamise tõttu? Kui palju lapsi on endala käe külge pannud, sest neid on kiusatud?
Täiendan: Direktor oli olnud sel korral karmim ning vestlusele kutsuti ka lapsed, kes kõrvalt vaatasid ja irvitasid ning õpetaja enda suhtumine tundus samuti tõsisem.
