Pilt pärineb Andrus Abeli pildikogust siit. Tal leidub veel jalustrabavaid pilte.
Minu sees on köha, õigemini ma muudkui köhatan, vaikselt hiilis ligi ja nüüd siis muudkui köhatan, justkui hakkaksin kõnet pidama. Magada saan, rääkida aga ei taha, kehva olla ei ole. See on see viirus nüüd?
Äbarikel läheb hästi! Kuna esiti nad lutti ei jaksanud võtta ja järgmiseks lõikasin ma suure ähmiga lutile liiga suure augu sisse, siis pidime me läbi ajama minu näpu ja süstlaga. Mingil hetkel tellisin uued lutid, kuid äbarikud põlgasid need ära! Mis siis ikka – näpp ja süstal…. Kuid teate – talledel kasvavad teravad hambad hetkega ning mu sõrm ei talunud enam hammaste teritamist mitte üks sekund ka rohkem. Ma panin tited lihtsalt fakti ette, et kas lutipudel või nälg, minu näppu enam närida ei saa! Äbarikud valisid lutipudeli ja lauta saabus jälle rahu!
Meie köögi akna all laiutab väga lai Rootsi laud lindudele. Ma olen sinna poetanud toidupoolist seinast seina ja erinevale maitsele, et võimalikult kirevat seltskonda ligi meelitada (me vaatame väga tihti lihtsalt aknast välja ning vestleme).
Täna hommikul tegime abikaasaga üks ühel, teine teisel pool lauda tööd, aegajalt viskasin pilgu harjumusest ikka õue ka. Rootsi lauda olid koha sisse seadnud meeletult ilusad linnud, värvilised ja tutid peas! Ma suutsin ainult piiksuda “kes need on? kes need on?”, mille peale mu kaasa poetas stoilse rahuga “Papagoid!” Kuniks ma oma kaamera välja kaevasin, olid iludused juba kadunud!
Kuid ei, loomulikult ei olnud meie akna all papagoisid! Hakkasin oletama, nii, rästa suurused, võib olla mingid rästaslased? Olidki. Jõudsin siidisabadeni! Millised iludused! Olete te neid näinud? Lihtsalt võrratud!
Vot! Aga nüüd pudrule ja seejärel äbarikele õhtune piim vaja veel anda! Ja muidugi ilusat naistepäeva!
