Sain natuke aega tagasi leiva ahju ning nüüd levib köögis mõnus leivalõhn, ahi köeb, õues on hall, kuid toas on täitsa mõnus.
Mõelda, meie väiksemal on elus esimest korda köha. Ta on küll köhatanud nohu saateks, kuid päriselt soolotavat köha ei ole olnud. Täna öösel ta köhis kohe korralikult.
Eelmine nädal oli kiire nädal, kõigele lisaks mahtus sinna ka kooli ja lasteaia perepäevad. Pea laiali otsas nagu ma olen, teadsin ma ainult seda, et lasteaia perepäeval toimub hilinenud isadepäeva kontsert ning läheme tutvuma uue lasteaia majaga ning seinal on nimekiri, mida keegi kaasa teeb ja toob. Esiti arvasin naiivselt, et tuleb selline lihtne olemine, süüakse ja juuakse ja tutvutakse. Natuke hiljem sain teada, et tuleb ikkagi mingisugune kohvikulaadne sündmus.
Mõtlesin silm punnis peas, mida meie teeme. Kuna mu pea oli kõike muud tegevust täis, siis oli see välja mõtlemine kole vaevaline ning välja punnitasin natuke erinevaid küpsiseid (mõtlesin, et kui kohe ei söödagi, siis küpsist saab vabalt palju hiljem ka süüa, säilib) ning piparkoogitaigen (selle saab sügavkülma pista ja jõulu oodata ning kui keegi ei soovigi osta, siis on mul endal see mure murtud ja taigen ootel).
Tegelikkuses nägi aga asi välja nii, et kõik andsid oma asjad ära ning lasteaia personal määras ise hinna ning me ise ostsime enda tooteid ja tulu läks lasteaiale. Mis on suht ok ja see ei jäänud kriipima.
Mis mind aga natuke jäi kriipima, oli see, et ma nüüd sain vist aru, miks nii mõnigi jättis tulemata. Ma ei tea ju täpselt, kuid mulle lihtsalt tundub, et kui paljudel on niigi rahadega nagu on, siis selline väljaminek on rahakotis tuntav. Ma mõtlesin veel laupäevalgi, et võib olla mõni laps ei saanud oma isale laulda, sest puudusid rahalised võimalused osaleda hiljem kohvikus? Jah, see ei olnud kohustuslik, see osalemine, kuid see ei olnud väga vabatahtlik ka. Sinna ei olnud võimalik minna ka punnis kõhuga, sest kellaaeg oli just selline, et õhtusöök veel söömata. Ja ma ju nägin, et kõigil olid kõhud tühjad ning lapsed nõudsid seda ja toda ja veel midagi ja kuidas raha aga kulus.
(Ma tean, et on palju täiuslikke emasid, kes oskaksid kohe nõustada lastekasvatuseteemadel jne, kuid moraali oskame me ju kõik lugeda ja rääkida KUIDAS ikka oleks õige ja kuidas peab lapsele seletama, et nüüd ei saa ja saad valida ainult ühe vmi, kuid moraali oskame ju kõik lugeda ja teame täpselt kuidas teised peaksid tegema, elama ja olema. PS. mind hirmutas natuke Eveliisi blogis toimuv torm, nii palju täiuslikke emasid! )
Mind jäigi vaevama see, et mõnele see sobib ja mõnele ei, ühtekuuluvustunne aga null. See on kurb, minu arvates just nõnda tekivadki erinevad kihid, klassid, sildid. Ja see ei ole minu arvates ok. Lapsi ei saa sildistada, sest lastele peab jääma vabadus valida ise enda tee. Laste ülesanne ongi tunda rõõmu, olla vabalt ning uskuda, et maailmas on KÕIK võimalik. Unistada!
Küpsiste retsept:
1 dl tuhksuhkrut
200 g võid
1 dl kartulitärklist
4 dl nisujahu
Näpuotsaga soola.
Mudi segu ühtlaseks massiks, erinevalt tavalisest muretaignast, sobib sellele taignale soe keskkond. Mina voltisin tainast (tõstsin ääred sisse ja vajutasin laiaks ning taas tõstsin ääred sisse ja vajutasin lamedaks).
Taignarulli ma ei kasutanudki, vaid patsutasin taigna lamedaks ning väikese vormiga tegin väikeseid ümmargusi küpsiseid (ehk selliseid 0,5cm – 1cm paksuseid).
Küpseta 175 kraadises ahjus 10-15 minutit.
Vaadake kui ilusad kihid.
Küpsised on sõltuvusttekitavalt maitsvad ka täitsa sellisena nagu need on. Täita võib neid piparmündi śokolaadiga. Kuna piparmündiõli meie kandis ei leidu, siis sulatasin vesihaudes After eight śokolaadi ning pritsisin küpsiste peale.
Sellele kogusele 1 pakist piisab.
Täiendus – minu jaoks oleks ideaalne lahendus olnud selline, kus on nö neutraalne tsoon (tasuta söök/jook/näksimist) ning tasuline osa (see, kes tahab, müüb mida tahab, see, kes tahab, ostab mida tahab). Kõik oleks teretulnud!
