Kergitasin leivad ära ning nüüd ootan nende küpsemist. Leiva tegemises aktiivset tegevust on tegelikult vähe, ainult oota, millal läheb käima, millal kerkib, millal küpseb.
Eile algas leivanädal. Küpsetasin paar leivakest ka lasteaeda. Sepiku taigna panin ka kerkima ning need lähevad järgmiseks ahju. Kui leivataigen kerkib rahulikult, suisa teatava mõõdukusega, siis sepik mühab nigu hull üle ääre, seda üksinda jätta ei saa.
Ma täna kohe mõtlesin leiba süües, et küll on ikka hea asi! Mõtlesin ka sellele, et miks ma teen ise leiba ja miks ma ei taha osta? Kui ma teen endale/perele leiba või üldse toitu, siis ma valin tervislikuma variandi, vähem suhkrut, vähem rafineerituid toiduaineid, vähem värvi, vähem maitsetugevdajaid jne. Tihtilugu aga ostes valmistooteid, on need tehtud pigem meile maitsema kui mõeldud selle tervislikkuse ja kvaliteedi peale. Vabama käega lisatakse suhkrut, soola, rasva vmi. Mmmmmm viineripirukad! Tehakse palju, pakutaks palju, kuid tegelikult on äärmiselt kehv valik. On ju? Vahel harva, kuid kokkuvõttes ei peaks sellised toidud kuuluma tavalisse päeva.
Me võtsime õhtusöögiks paar broilerit maha, selle 2 nädalaga on nad kosunud ning täna kaalusid 2 broilerit 3,6kg kokku, puhastatuna ning nö liblikana (selgroog välja lõigatud). Panen lihtsalt soola ja pipart peale ja ahju.
Ma olen juhilubasid omanud nüüdseks juba aastaid ning mul on vedanud ning selle aja jooksul on mulle ainult 1 jänes auto alla roninud, täna aga jooksis mulle auto ette kass. Loomulikult läksin ma endast välja, vaatasin kiiresti ümber ringi, ette ja taha. Tagant tuli mingi maastur, õnneks piisava pikivahega, võtsin hoo maha, tegin väikese põike, maastur jõudis oma hoo maha võtta ja kokkuvõttes läks kõik hästi! Kass alla ei jäänud, liiklust ma väga ei häirinud ja maasturijuht mulle midagi ei zestikuleerinud (vähemalt ma ei näinud). Ma isegi ei taha mõelda, millise otsuse ma oleksin ma pidanud tegema siis, kui maastur olekski olnud mulle lähemal….. Loll kass! Jah, jänkuga nii hästi ei läinud…..
Täna põrkasin ma juhuslikult kokku oma pool-tuttavaga, tundub, et ta on enda arvates justkui taeva kingitus maailmale ning tal on alati olemas igale lahendusele probleem! A-LA-TI! Ja just selletõttu ma üritangi temaga enda aega jagada võimalikult vähe. Ma küll üritasin, kuid ei suutnud olukorrast minema libiseda. Ja taas oli minu elu 30 minuti võrra lühem! Täiesti arusaamatu! Nüüd mõtlete, et miks ma siis ei vabandanud end välja, et mul on jube kiire? Selle pärast, et ta oleks tulnud selles sunnas, kuhu läksin minagi ja see oleks tähendanud veel suuremat ajalist kadu. Hea pool on see, et ma suutsin sellest olukorrast niigi väikese ajaga kaduda, varajasemalt ei ole see mul õnnestunud.
Aga ma nüüd ootan edasi.
