Täna läks päev nigu niuhti käest, õhtusöögiks oli vaja midagi lihtsat ja vaimuvaest tekitada.
Päeval kaevasin maasikapeenraid juurde, tahaksin sel aasta 600 taime peale venitada, kõrval peenras turrutasid maapirni rootsud püsti ja tekitasid huvi. Eelmine aasta sai mugulad maha pandud, sügisel ma neist väga ei hoolinud, nii see rootsujada sinna jäi. Huvipärast venitasin rootsud välja ning iga rootsu all oli vähemalt 8-10 mugulat. Nüüd on mul neid suur kausitäis.
Mis on maapirn? Maapirn on silmapaistmatu väike mugul, ometigi on ta koorituna ja lihtsalt sellisena nagu ta on, huvitavalt maitsev! Lapsed ütlevad, et see meenutab kaalikat, kuid minu arvates ei meenuta. Toorel kaalikal on domineeriv ning pikk järelmaitse, mulle maitseb ta ainult küpsetatuna. Maapirnil on pigem selline tagasihoidlik, värske maitse, mõnusalt krõmps ja väga mahlane.
Kiiruga panin kartuli ja maapirni viilud segamini vormi, peale valasin natuke vett, koore-sulatatud juustu segu (nõnda, et juurikad on kaetud), näpuga soola, pipart, värsket tilli ka. Ahju 225 kraadi juurde, kuniks vedelik peaaegu haihtunud ja juurikad pehmed.
Maapirn sisaldab palju inuliini (nagu ka nt hapukapsas), inuliin on aga kõhule hea! Lisaks sisaldab ta palju mineraalaineid ja vitamiine. Maapirnis leidub ohtralt kaaliumi-, magneesiumi-, fosfori- ja kaltsiumiühendeid. Samuti leidub söödavas osas karotenoide, b-rühma vitamiine, sealhulgas foolhapet, ning veidi ka askorbiinhapet ehk c-vitamiini.
Mis on väga hea – maapirn talub väga hästi pakast, -35 kraadi kannatab ära.
Maapirn ei sisalda tärklist, sobib ideaalselt diabeetikutele.
Maapirni sobib keeta, hautada, grillida, ahjus küpsetada või lihtsalt toorelt süüa, salatitesse, niisama näksimiseks.
Mis mulle sobib – teda on lihtne kasvatada, ta on vastupidav ning kasvab igas mullas! Korja teda sügisel või kevadel, ikka on ta just sellisena nagu ta – alati hea 🙂
Ja veel – teda on lihtne kasvatada – tähendab seda, et ta kasvab ise, nagu umbrohi. Mitte midagi ei pea temaga tegema.
