Mulle on tunduma hakanud, et ma ei tea väga täpselt, mis on see eestlase täitsa oma toit või Eesti köök, seega hakkasin facebookis otsima vastavaid gruppe. Põhimõtteliselt leidsin, liitusin ja hakkasin huviga sirvima, mida siis meie esivanemad on läbi aegade söönud.
SEST….
18. sajandil on Eestisse koduõpetajaks tulnud sakslane Petri kirjeldanud eestlaste toitu järgmiselt (Kersna et al. 2004: 9):
“Suvel piim ja või, piim tavaliselt hapupiima või kohupiima näol. Talvel hapud kapsad, naerid, porgandid, tangusupp ja supid, milles ujuvad verest tehtud klimbid, soolaheeringad ja teised kalad, eriti silgud. Kaunviljadest söövad herneid, ube, läätsi. Peatoiduks on aga rukkileib, rammus, kosutav, toitev ja tervislik. Selline leib ja veel piima või õlut sinna juurde moodustab tihti söögikorra. Armastavad soolatud või kuivatatud kala, mida küpsetatakse tulel, aga armastatakse ka värsket kala. Kala tagavarad on mitmeks kuuks. Täiendust leitakse metsast ulukite, lindude, marjade ja seente näol. “
…see on liiga pealiskaudne, mõtlesin, et äkki seal grupis leidub natuke rohkem infot, nippe, retsepte jne.
Ma leidsin seal tõelise möhhi, sest pidevalt jooksis sealt läbi sellised toidud nagu pitsa, täidetud zucchini, krakovi kook!, hapukoor kurgi ja tomatiga, lõhe, tśeburek, viinerid juustu ja peekoniga jne.
Ju ma olen siis ülivana eestlane, sest ma ei leidnud sellest grupist küll midagi esiisadelt ega ka Eesti kööki. Nii kiiresti kui ma sellega liitusin, nii kiiresti ma sellest grupist ka lahkusin. Vot.
Ja ma nii tahan uskuda, et meie esiisad kasutasid ka kõiki metsast ja niidult leiduvaid taimi, nii raviks, maitseks kui ka lõnga värvimiseks. Ma ei usu, et meie esiisad tegidki alati kõike samamoodi ning igavalt.
Teises kohas kirjutatakse:
1577. aastal kirjutab Balthasar Russow oma “Liivimaa kroonikas”, et Liivimaal on “veel palju järvi ja kalarikkaid jõgesid, nõnda, et tervel maal pea ühtegi lossi, alevit, mõisat ega küla ei ole, iseäranis Eestimaal, kust mitte toredad järved, jõed ja ojad mööda ei voolaks, kust kõiksugu kalu ja vähkisid võib välja tuua ja nii ülirohkel määral, et ka talupojalgi iial keeldu ei ole olnud kalu ja vähke püüda ja müüa, kuda aga ise tahtis”. Sealsamas kirjutab Russow edasi: “Niisama on siin maal ka jahiloomi suures külluses: põtru, jäneseid, metskitsi ja igasugu metslinde, keda ka talupojas maal võivad ilma keelamata ja takistamata püüda ja müüa”.
Mõelge milline luksulik toidulaud! Millised maitsed! Neid retsepte ja valmistusviise ma otsin!
Mul on kohutavalt kahju, et ma ei jõudnud enda vanaemalt saada tema leiva retsepti – see oli musta koorikuga, olemata kõrbenud, kuid seest lumivalge. Ometigi oli see leiva maitsega, magushapu. Tema pekiküpsised, millest võis süüa enda naba paigast, nii head olid need! Loomaliha, nii kerge ja hõrk (õnneks sellega ma saan hakkama, selle valmistamist nägin ma nii palju pealt, et jäi mällu).
Pildil on minu hommikusöök – minu enda tehtud kuklikesed ja meie kitsede piimast minu enda tehtud juust.
Mis on Sinu jaoks Eesti toit? Mälestused?
