Meil käisid külas sugulased Soomest, esimesel õhtul pakkusin neile suppi (see ei läinud neile väga hästi peale, vaid nad rõhusid rohkem śokolaadi- ja kohupiimamuffinitele, mida ma magustoiduks tegin), teisel õhtul mõtlesin, et proovin rohkem nende maitse järgi olla ja tegin pyttipannua. Pm tähendab see kartulikuubikute, sibula ja mingi liha rohkes rasvas küpsetamist ja lõpuks lüüakse muna peale.Väga tihti süüakse, vähemasti Soomes, valmis pyttipannu ehk seda müüakse külmutatud kujul, pakis valmistoiduna.
Mina püüdsin olla originaalsem ja tegin ise. Kuna me võtsime eile taas broilereid maha, siis kasutasin ma kanaliha. Nende arvates oleksin küll pidanud kasutama vorsti, sest külmutatud pyttipannus on vorst, kuid mina lähtusin wikipediast ja hoidsin kinni sellest mingist lihast ja tituleerisin kana mingiks lihaks! On ju mingi liha?
Silma järgi panin kogused: Umbes 2 kg kartuleid kuubikutena, 1 kana rinnaliha (meie broilerid olid puhastatuna 3,3kg, seega oli see rind päris kogukas), 2 sibulat, 5 küüslauguküünt, soola, pipart, paprikapulbrit, tüümianit ja õli. Uhasin kõik kõrgema äärega ahjupannile ja masseerisin kõik segamini ja maitseained külge. Küpsetasin ahjus 260kraadi juures umbes 40minutit, aeg ajalt panni raputades.
Lõpuks valasin peale 2 dl vahukoort ja lasin veel ahjus olla 15 minutit ja lõpuks lõin veel 8 muna lihtsalt toidu peale ja lasin veel ahjus olla umbes 10 minutit.
Ajaliselt ei oska ma midagi kindlat lubada, ahjud on erinevad.
Tulemus oli väga hea! ISEGI sugulased sõid. Miks isegi?
Sest hommik algas rõõmsa küsimusega – mida me täna teeme? Ma teadsin, et linnainimestena soovisid nad kuhugi minna, nt linna, kuid meie maainimestena pidime täiendama loomade heinavarusid ja võtma viimaseid broilereid maha (nad hakkavad juba üle kasvama ja südametes olid juba infarktide jäljed, seega…) ja õhtul nagunii saun ja sinna see “vaba” päev läheb.
Seega vastasingi rõõmsalt, et mis meil on plaanis ja nii me meie plaane teostama ka hakkasime. Tundus, et nottimine oli neile śokeeriv, kuid veel śokeerivam oli kanade puhastamine, sest ikka täielik öäkk noh. Ja ma pidevalt pööritasin mõtet mida ma ka ääri-veeri neile serveerisin, et kas nad ikka saavad aru, et mul on plaanis sellest samast kanast teha ka pyttipannu?
Kuid lõunasöögi ja õhtusöögi vahe oli piisavalt pikk (venitamistaktikat kasutasin) ja saun ka veel, seega kõhud olid neil tühjad ja sõid nad pyttipannua suhteliselt rõõmsalt.
Ok, pilt ei saanud kõige isuäratavam, sest ma ei jõudnud eile pildistada, täna tegin ja koor on juba imbunud.
Ps. Ma kujutan, et mõnel tekib nüüd mõte, et oleme me alles julmad, sunnime nägema ja vaatama midagi sellist! Kuid palun pange KÕIGELE, mida teie ise ostate poest pead otsa ja silmad pähe (ehk kõik lihad, hakkliha, vorstid, singid, fileed jne) ja mõelge uuesti, kes on julm või juhm?
