Teate kui meeletult ma soovin teha midagi head süüa ning lisada rabavaid retsepte? Meeletult! Kuid lihtsalt ei jagu hetkel energiat ega fantaasiat ega ka aega. Ja see üks õhtu, see ainumas, mil ma olin utsi täis peale kõiki toimetusi, et vot nüüd lähen tuppa ja teen midagi meeletut, siis leidsin enda telefonist sõnumi, “Hea klient! Oleme teadlikud, et blabla on rikke tõttu elektrita. Eeldatavalt kõrvaldame rikke 23.45…” Kell oli 17 õhtul…
Eile jõudsin koju kõvasti peale kümmet õhtul. Teate mille ma eest leidsin? Õuetäie vutte! KÕIK minu vutid vudisid õues ringi. Hüppasin vahepeal kodust läbi 17 ajal, et täiendada lindude-loomade söögi- ja joogivarusid ning siis oli kõik korras.
Lambad või kitsed olid nüginud vuttide majakese ukse eest risti-põiki laua ja paku minema (peab vist ikka lukud uksele ette panema) ning kõik minu vutid lendlesid suurde maailma.
Peale ülimalt õnnetut ja niigi lörri läinud päeva ei suutnud ma alguses kuidagi reageerida, proovisin ennast kuidagi koguda, kuid siis läksid kraanid valla ja kohe korralikult. Nõnda vesistades suutsin ma püüda ehk pooled vuttidest tagasi tuppa ja siis oligi juba suur pime käes. Löristasin nutta veel pikalt, see isegi natuke aitas, ma ei ole ammu nutnud.
Hommikul alustasin uuesti püüdmist 5 ajal, hommikumantlis lenneldes püüdsin need viimasedki tuppa. See läks üllatavalt kergelt, sest nõnda unistena ja näljastena oli neid lihtsam püüda. Mõistsin ka, et vuttide kinnipüüdmiseks tuleb kasutada väsitamise taktikat – nad küll lendavad natuke, kuid suht kiiresti väsivad.
Kurki tuleb nii meeletult, et ma ei jaksa ära süüa. Tomatite ja kõrvitsatega saan hakkama. Tomatid on nii mahlased ja magusad, et need ei jõua kasvuhoonest väljagi.
Mu pere on veel lennus ja ma igatsen neid nii palju, et valus on….
Ja paluks nüüd vihma, kohe tõsiselt….
