Endalegi üllatuseks avastasin, et olen avanud endale teadvustamata lasteaia. Linnu lasteaia. Linnulaste aia.
Tibude saak jääb sel suvel vist ainult 2 tibule ning needki erinevatelt emadelt. Munadega mängivad veel 3 kana.
Kuna väiksema tibu ema osutus naaatukene probleemseks, siis pidin leidma sobiva lahenduse ja see sobiva lahenduse eesmärk on, et kõik jäävad ellu, kasvavad suureks ja elu on lill. Probleem selle kanaemaga oli see, et ta rebis, kaevas, pressis ennast igalt poolt välja ning ikka jalutas tibuga õuel. Õuel aga on palju koledaid ohte, õuel võivad nad kohtuda kassidega, varestega või pisipistrikutega e. väikepistrikutega.
Lahendus oli see, et hommikul korjan tibud mammade alt ära, aeda ning õhtul pistan tiiva alla tagasi. Miks õhtul tagasi mammade juurde? Sellepärast, et neil tuleb tudu peale, nad hakkavad nutma ja neil on vaja kaissu. Mina neid kaisus ei saa hoida ning mammad võtavad nad avasüli vastu, seega toimib nii. Üksinda ei saanud ma tibu aeda panna (teine pere oli ok), sest tibud võivad surra üksindusse, neile on vaja seltskonda ja eeskuju. Nädalakene on see süsteem ilusti toiminud.
Kui keegi veel arvab, et linnud ja loomad on lollid, siis nii see ei ole. Nt linnulapsed ei taha ka üksi olla ning nad nutavad ja kaeblevad üksi olles. Õnneks on mul endal kaks väga tublit abimeest, kes siis linnulapsi jalutama lasevad, neid valvavad ja kaitsevad, neile usse kaevavad ning nendega mängivad. Kui linnulapsed oma aias nutu peale välja võtta, siis nad rahunevad kohe, neile meeldib lähedus. Nad hakkavad mängima, hüppavad ja jooksevad teineteist jalust ning kui mõni päikesekiir nende teele jääb, siis nad viskavad ennast ruttu siruli ja hakkavad päevitama.
(Linnulapsed said ampsu tśeburaskat. Tegelt see on tśeburek, kuid kunagi ei jäänud mulle see meelde ja ma hakkasin seda tśeburaskaks kutsuma, ostame seda vahel lihapoest, teevad kohapeal).
