Ma olen saanud nüüd kätt proovida tõsiselt hea ahjuga. Teate – tunne on nii vinge! Ahi mahutab nii mitu plaati ning leivad-saiad kerkivad nagu pilvekesed! Hoopis midagi muud kuid minu tavaline ahi.
Meie teine venelanna kadus umbes 3 ndl tagasi ära ning aegajalt ilmutas ennast toidu juures, ise kõvasti kloksudes. Haudus. Otsisime teda hea tükk aega ning lõpuks leidis noorem poeg ta aida varemete varjust. 
Ega kohe ei märka, eks?
Hoidsime tal silma peal, kuid õiget hetke ikka ära ei tabanud! Läksin mina täna hommikul vara nokkasid ja ninasid üle kaema ja leidsin 3 surnud tibu kana lähedalt. Tõstsin kana üles ja nägin, et veel 2 tibu hakkavad kohe-kohe kooruma. Kui kana piiksumist märkas, hakkas ta mune raevukalt nokkima. Selge – haududa oskab, kuid emana pole suurem asi. Mõned kanad lihtsalt on vahel sellised. Elu on. Igatahes viisin kooruvad tibud tuppa lambi alla ning hakkasin kullipilguga kana jälgimas käima. Hetkel on lambi all 4 tibu ja 6 muna on veel kana all. Need veel ei piiksu ega ilmuta koorumise märke, on täiesti tõenäoline, et nendest ei koorugi kedagi või siis kooruvad väikese viivega.
Kui nad on oma esimese väsimuse ää maganud, kolin lasteaia ümber. Lasteaia kolin ma puuri, milles natuke heina ja liiva. Esimene toit peakski tibudel olema liiv, see paneb pugu tööle ja loomulikult puhas vesi peab ees olema.
Kui oma ema neid omaks ei võtnud, siis miks ma ei pane neid üksiku tibuga kokku, kellel 4 ema? Sellepärast, et üksik tibu on juba nii suur ja tal on hoopis teine tempo. Teiseks – ma juba proovisin paaril emal pead käänata, et ehk võtavad väikesed omaks ning loovad oma kamba, kuid tulemuseta. Ei soovinud nad väikeseid tegelasi.
Siit jõuan ma teise asjani – tegime üleeile 19 vutipoissi lihaks. Kui nende veri vimmeldab, siis teevad nad pahasid asju. Nad ahistavad vutipreilisid ja kohe nii tõsiselt, et mõnele ei pruugi asi hästi lõppeda, nad kaklevad ja kraaklevad nii et veri lendab! Ja selle vastu ei aita tegelikult midagi, see on taaskord lihtsalt elu, võimuvõitlus!
Minu tuttav, kellele ma seda siis rääkisin, reageeris asjale väga tigedalt ning ütles, et milline hirmus loomapidamine! Kuidas nad siis nii kaklevad, ju on midagi viga! Ja ise kohe tapsite ja puhastasite? JULM!
Täiesti ausalt – kui eluvõõraks on inimene jäänud? Kui osta poest keeduvorsti või hakkliha vmi ja siis sinisilmselt arvata, et sellel ei ole minevikku? Ei ole hinda? Valutult tulnud? Kui ise ei näe, ei tea, siis seda ei ole olemas?
Ausalt ja puhtast südamest kordan veelkord, et ma tahan teada MIDA me sööme, KUST see pärineb, KUIDAS see on kasvanud ja et toidul oleks hea elu, võimalikult lühike reis toidulauale ning lindudel ja loomadel valutu ja kiire lõpp. Ma tahan veenduda selles, et nad isegi ei kahtlusta, et midagi on tulemas! Ma ei taha, et teda solgutatakse siin ja seal ning ta peab rippuma liigagi kaua jalgupidi konksu otsas ning teda kastetakse elektri-vette ja tõenäoliselt läheb midagi valesti ning ta piinleb, piinleb, piinleb… Ja nii just linde suurtööstuses tapetakse. Loomi ka, solgutatakse, pekstakse, hirmutatakse…
Kui mõni arvab, et me oleme julmad kuna me sööme enda linde ja loomi, siis mina mõtlen hoopis, et me võtame vastutuse. Kui sööd teiste linde ja loomi, siis on see vähem julm?
Kas tõesti arvab inimene, et me sööme täiesti külma kõhuga enda linde-loomi? Kui ma soojendan just koorunud ja alajahtunud tibu tunde enda süles, lõikan läbi ta nabanööri (jah, tibudel on ka nabanöör ja suisa platsentaga ühenduses! Vahel tibu rabeleb nii hirmsalt, olles veel platsentaga ühenduses ja ma kardan, et ta teeb endale viga rebides midagi katki, siis lõikan ma selle lihtsalt läbi), toidan ja hoolitsen ta eest, võimaldan talle palju vabadust, ruumi ja siblimist, et siis hiljem süüa ta täiesti tundetult ära?
Ma hoolin tundetult? On see võimalik? Lääne kultuur lapsestub… Ühtin ja lugeda saab siit.
Minu mitu nägu – söemask ja mask, mille nime ma enam ei mäleta… Mõlemad väga head! Mitte otsida tagamõtet, keskealine naisterahvas puhastab enda keskealist nägu lihtsalt.
Ilusat! 🙂
